Et emotsioonid ikka veel värsketena kirja saaks, on täna viimane aeg teha eelmise nädalalõpu Ostrava-reisist korralik kokkuvõte.
Idee osaleda Ostrava MK-etapil (sportlastel 33 km, harrastajatel 10 km), tekkis kusagil märtsi lõpus-aprilli alguses. Ja kuna Ostrava on piisavalt lähedal (Tallinnast 1400 km) sai kohe algselt paika pandud plaan, et läheme bussiga, mis mahutab 8-10 sportlast - nii saab kõige kuluefektiivsemalt reisi ära korraldada.
Et jõuda veel sama päeva sees kohale, tuli startida päris vara hommikul ja nii see sõit pihta hakkaski neljapäeva hommikul kell 6.00. Buss oli mugav, ilm oli ilus ja sõit hea kiirusega. Keskmiselt iga 4 tunni tagant oli söögi-joogi ja WC peatus, kusjuures suurem enamus peatusi toimus maja juures, mida kaunistab suur kollane M-täht. Sellistel reisidel ongi toitumisega natuke keeruline - sõit on pikk ja pikki peatusi teha ei saa, seega on ainuke valik kiirsöögikohad. Kellele seal pakutav maitseb, on kõik korras, kellele aga mitte, siis tuleb kodunt endale söögid kaasa varuda. Kokkuvõttes keegi nälga ei jäänud :)
Õhtul kella 23:00-ks (kohaliku aja järgi 22:00) jõudsimegi Ostravasse kohale ning leidsime ka suhteliselt kiiresti enda hotelli (Park Inn) üles. Kuna see hotell oli ka MK-etapi nö. ametlik hotell, ei vaadanud seal keegi imelikult kui suurem seltskond rullide ja kiivritega õhtul hilja sisse marssis. Jõudes lõpuks oma tuppa, olid jäänud sellesse päeva veel kaks tegevust - kõne koju (kust mulle öeldi, et sul on selline hääl, nagu oleksid rongi alla jäänud) ja kohene uinumine. 17 tundi bussisõitu oli teinud oma töö.
Hea oli tunda, et Albe Team/ Bonti võistkonnas on kord majas - reedene päev algas täpselt kell 8.30 ühise hommikusöögiga, misjärel sportlased läksid puhkama ja harrastajad linna avastama, jätkus ühise lõunasöögiga, võistlusele registreerimisega ning õhtul kell 19.30 soojendustreeninguga võistlusrajal, kus toimus ühtlasi ka võistluseelne Friday Night Skate oma 1200 osalejaga, kellest valdav enamus muuseas oli ilma kiivriteta. See oli vägev üritus ning olles ka omad sõidud ära teinud, jõudsime tagasi hotelli kella 21:15 paiku. Sportlased puhkama-magama, harrastaja kohalikku õlut nautima :) Kusjuures mina oma kogemustest võin öelda, et võistluseelse õhtu 2 õlut on mulle alati taganud parimad tulemused võistlusrajal. Ja Tsehhi on ju teada-tuntud hea õlle riik.
Laupäeva hommik algas samuti kell 8.30 ühise hommikusöögiga, peale mida läksime meie, harrastajad, asju pakkima, et täpselt kell 10.00 check-out teha ning võistluskeskusesse sõita. Korraldasime asja nii, et meid viidi bussiga võistluskeskusesse ära (asus hotellist 8,2 km kaugusel) ja sportlased said hiljem sama bussiga ise võistlusele tulla. Võtsime vahetusriided kaasa, mingis lootuses, et kohapeal on pakihoid. Aga seda muidugi ei olnud. Ja sellest hetkest hakkasidki meid kummitama väiksemad ja suuremad probleemid.
Võistluse ajakava oli natuke arusaamatu, aga olles eelmisel päeval korraldajatelt mitu korda üle küsinud, olime kindlad, et õige 10 km start toimub kell 11.30 ja selleks ajaks ka starti läksime. Nii umbes 3 minutit enne starti öeldi midagi sellist, et "Tere tulemast Rahvarulli starti!" Rahvarull aga ei ole vähemalt Eesti mõistes tõsiselt võetav võistlus. Siiski otsustasime, et kuna me oleme ka rahvas, siis stardimegi rahvarullil. Õnneks oli neid asjast valesti arusaajaid natuke rohkem ning nii asuski Rahvarulli starti nii umbes 70-80 rullitajat ning võistluse tase oli võrreldav EMT Rullituuri poolmaratonide tasemega. Sõit iseenesest kujunes raskeks, sest esimese ringi sõitsin liiga kiiresti (võistlus peeti 3,3 km pikkusel ringil, mida tuli läbida 3 korda). Teise ringi pikk tõus oli seetõttu vaevaline, aga edaspidi läks jälle kergemaks. Ning tänu Kerdi treeningkavale, milles on kandev osa kiirendustel, sõitsin oma grupist finishisirgel esimeseks. Minu kell ja finishis olnud kell näitasid mulle lõpuajaks 21:30, mis on minu jaoks väga hea tulemus ning kiirus liigub ilusasti sinna suunda, kuhu ta liikuma treeningkava järgi peabki - s.t., et augustiks jõuda tasemele, kus võistlustel keskmine kiirus alla 30 km/h ei lange. Ja seda ka mägise profiiliga sõitudel.
Peale lõpetamist aga suuremad jamad alles algasid. Nimelt selgus, et eestlaste tulemusi protokollis ei ole, sest me nagu ei olnudki võistlusele registreeritud (kuigi rahad olid makstud). Ei meie, kes me osalesime harrastajate distantsil, ega ka sportlased, kelle 33 km distants oli kohe-kohe algamas. Vot see oli korralik üllatus! Negatiivses mõttes muidugi. Õnneks sai võistkonna juht Kert korraldajatega kiiresti kõik selgeks räägitud ja sportlased jõudsid õigeks ajaks starti, kuigi soojendus jäi nende segaduste tõttu natuke poolikuks ning näiteks lõpuprotokollis 9-nda koha saanud Albe Team/ Bonti esindaja sai uisud alla alles 17 minutit enne starti. Harrastajate tulemuste osas ei õnnestunudki segadust korralikult ära lahendada, sest korraldajate olematu inglise keele oskus ja meie oskamatus tsehhi keeles rääkida, ei viinud meie juttu liiga kaugele, aga kokkuvõttes on hea, et korraldajate totaalne möödapanek tuli välja viimasel hetkel. Tulime me ju kõik kokkuvõttes Ostravasse kohale meie tippsportlaste stardi pärast ning kui see oleks korraldajate poolse süü tõttu ebaõnnestunud, oleks küll väga halvasti olnud.
33 km start algas meie jaoks hästi - Kert liikus grupi eesotsas ja ka teised meie võistlejad olid õigetel positsioonidel. Kõik oli tipus ilus kuni 6-nda kilomeetrini - siis tehti üks kõva tõmbamine prantslaste poolt, millega läksid kaasa ka 6 tsehhi võistkonna liiget. Ja kuna see tõmbamine tehti kõige üllatuslikuma koha peal ehk laugel pikal langusel, siis esikaheksa läinud oligi ning nii kahe prantslase, kes omakorda kohe tsehhidelt eest ära sõitsid kui ka tsehhi enda võistkonna koostöö kulges ilma tõrgeteta, siis reaalset võimalust enam kellegil esikaheksat püüda ei olnudki. Prantslaste sõit oli fantastiline vaatepilt pealtvaatajatele ja juba ainuüksi selle pärast tasub nii pikka sõitu ette võtta - kõik toimis - sõideti sünkroonis väga madalas asendis ja liiguti kindlalt võidukursil. Samuti pidasid tsehhid lõpuni vastu ning jagasid omavahel kohad 3-8. Ning väga tublid olid muidugi ka eestlased - peagrupi kolm esimest kohta võeti ära vastavalt Marteni, Kerdi ja Kaspari poolt; Lauri oli 15-s. Kusjuures mina olen kindel, et kui meie sportlased oleksid saanud teha korraliku soojenduse, oleks meil olnud võimalusi ka esimese kaheksa hulka jõuda. Vorm oli kõigil väga hea.
Võistlus läbi, paar vihast kommentaari eestlaste poolt veel võistluse korraldajate suunas ("mina nende oinastega rohkem ei räägi") ning võtsimegi suuna hotelli poole. Kiire dushi all käimine, asjad lõplikult kokku ning tagasi võistluskeskuse suunas, kus pidi kell 18:00 toimuma autasustamine. Meie võistlejad ju omades vanuseklassides kõik auhinnalistel kohtadel. Lisaks meestele ka naiste võistlusel tublilt osalenud Kristiine. Aga enne veel ühine õhtusöök kollase M-i majas ning kui vanemad mehed läksid seejärel poodi ja nooremad auhindade järgi, hakkaski saabuma aeg Ostravast Tallinna poole sõitma hakata. Ega peale võistlust polegi enam mõtet kohapeale jääda, kodused tegemised ju kõigil ees ootamas.
Võistluskeskuses selgus muidugi, et autasustamine oli varem ära toimunud ja kogu keskus juba kella 18:00-ks kokku pandud. Õnneks said kõik asjaosalised oma auhinnad ikkagi kätte. Ning kohaliku aja järgi kell 19:30 võtsimegi suuna Tallinna poole. Jälle iga ca 3-4 tunni tagant väike peatus ja 15,5 tunni pärast olimegi kõik õnnelikult Tallinna kesklinnas tagasi. Öö läbi üleval oldud, aga tuju hea ja järgmised Euroopa vallutamise plaanid juba peas küpsemas.
Ilus reis, ilusad tulemused, väga hea lõbus ja rõõmus seltskond - järgmise reisi rulluisuvõistlustele Euroopas plaanin ette võtta juba septembris. Kellega koos, see selgub juba mõne aja pärast.
Ja olles nüüd lõppude lõpuks saanud väga korralikult spordilainele ning leidnud ka ala, kust on ka tulemusi loota, kuulub minu plaanidesse Ostrava ka järgmisel aastal ning seda juba 33 km distantsiga, et ka enda vormi saaks võrrelda maailma parimatega. Peagrupis sõitmiseks peab keskmise kiiruse saama 36 km/h peale ning see ei ole võimatu ülesanne.
Idee osaleda Ostrava MK-etapil (sportlastel 33 km, harrastajatel 10 km), tekkis kusagil märtsi lõpus-aprilli alguses. Ja kuna Ostrava on piisavalt lähedal (Tallinnast 1400 km) sai kohe algselt paika pandud plaan, et läheme bussiga, mis mahutab 8-10 sportlast - nii saab kõige kuluefektiivsemalt reisi ära korraldada.
Et jõuda veel sama päeva sees kohale, tuli startida päris vara hommikul ja nii see sõit pihta hakkaski neljapäeva hommikul kell 6.00. Buss oli mugav, ilm oli ilus ja sõit hea kiirusega. Keskmiselt iga 4 tunni tagant oli söögi-joogi ja WC peatus, kusjuures suurem enamus peatusi toimus maja juures, mida kaunistab suur kollane M-täht. Sellistel reisidel ongi toitumisega natuke keeruline - sõit on pikk ja pikki peatusi teha ei saa, seega on ainuke valik kiirsöögikohad. Kellele seal pakutav maitseb, on kõik korras, kellele aga mitte, siis tuleb kodunt endale söögid kaasa varuda. Kokkuvõttes keegi nälga ei jäänud :)
Õhtul kella 23:00-ks (kohaliku aja järgi 22:00) jõudsimegi Ostravasse kohale ning leidsime ka suhteliselt kiiresti enda hotelli (Park Inn) üles. Kuna see hotell oli ka MK-etapi nö. ametlik hotell, ei vaadanud seal keegi imelikult kui suurem seltskond rullide ja kiivritega õhtul hilja sisse marssis. Jõudes lõpuks oma tuppa, olid jäänud sellesse päeva veel kaks tegevust - kõne koju (kust mulle öeldi, et sul on selline hääl, nagu oleksid rongi alla jäänud) ja kohene uinumine. 17 tundi bussisõitu oli teinud oma töö.
Hea oli tunda, et Albe Team/ Bonti võistkonnas on kord majas - reedene päev algas täpselt kell 8.30 ühise hommikusöögiga, misjärel sportlased läksid puhkama ja harrastajad linna avastama, jätkus ühise lõunasöögiga, võistlusele registreerimisega ning õhtul kell 19.30 soojendustreeninguga võistlusrajal, kus toimus ühtlasi ka võistluseelne Friday Night Skate oma 1200 osalejaga, kellest valdav enamus muuseas oli ilma kiivriteta. See oli vägev üritus ning olles ka omad sõidud ära teinud, jõudsime tagasi hotelli kella 21:15 paiku. Sportlased puhkama-magama, harrastaja kohalikku õlut nautima :) Kusjuures mina oma kogemustest võin öelda, et võistluseelse õhtu 2 õlut on mulle alati taganud parimad tulemused võistlusrajal. Ja Tsehhi on ju teada-tuntud hea õlle riik.
Laupäeva hommik algas samuti kell 8.30 ühise hommikusöögiga, peale mida läksime meie, harrastajad, asju pakkima, et täpselt kell 10.00 check-out teha ning võistluskeskusesse sõita. Korraldasime asja nii, et meid viidi bussiga võistluskeskusesse ära (asus hotellist 8,2 km kaugusel) ja sportlased said hiljem sama bussiga ise võistlusele tulla. Võtsime vahetusriided kaasa, mingis lootuses, et kohapeal on pakihoid. Aga seda muidugi ei olnud. Ja sellest hetkest hakkasidki meid kummitama väiksemad ja suuremad probleemid.
Võistluse ajakava oli natuke arusaamatu, aga olles eelmisel päeval korraldajatelt mitu korda üle küsinud, olime kindlad, et õige 10 km start toimub kell 11.30 ja selleks ajaks ka starti läksime. Nii umbes 3 minutit enne starti öeldi midagi sellist, et "Tere tulemast Rahvarulli starti!" Rahvarull aga ei ole vähemalt Eesti mõistes tõsiselt võetav võistlus. Siiski otsustasime, et kuna me oleme ka rahvas, siis stardimegi rahvarullil. Õnneks oli neid asjast valesti arusaajaid natuke rohkem ning nii asuski Rahvarulli starti nii umbes 70-80 rullitajat ning võistluse tase oli võrreldav EMT Rullituuri poolmaratonide tasemega. Sõit iseenesest kujunes raskeks, sest esimese ringi sõitsin liiga kiiresti (võistlus peeti 3,3 km pikkusel ringil, mida tuli läbida 3 korda). Teise ringi pikk tõus oli seetõttu vaevaline, aga edaspidi läks jälle kergemaks. Ning tänu Kerdi treeningkavale, milles on kandev osa kiirendustel, sõitsin oma grupist finishisirgel esimeseks. Minu kell ja finishis olnud kell näitasid mulle lõpuajaks 21:30, mis on minu jaoks väga hea tulemus ning kiirus liigub ilusasti sinna suunda, kuhu ta liikuma treeningkava järgi peabki - s.t., et augustiks jõuda tasemele, kus võistlustel keskmine kiirus alla 30 km/h ei lange. Ja seda ka mägise profiiliga sõitudel.
 |
| Rahvarulli start - roosades uiskudes Elizabeth, Bonti kombes jõuline Alar ja Alari selja taga sinise kiivriga blogi autor Foto: World Inline Cup kodulehelt |
Peale lõpetamist aga suuremad jamad alles algasid. Nimelt selgus, et eestlaste tulemusi protokollis ei ole, sest me nagu ei olnudki võistlusele registreeritud (kuigi rahad olid makstud). Ei meie, kes me osalesime harrastajate distantsil, ega ka sportlased, kelle 33 km distants oli kohe-kohe algamas. Vot see oli korralik üllatus! Negatiivses mõttes muidugi. Õnneks sai võistkonna juht Kert korraldajatega kiiresti kõik selgeks räägitud ja sportlased jõudsid õigeks ajaks starti, kuigi soojendus jäi nende segaduste tõttu natuke poolikuks ning näiteks lõpuprotokollis 9-nda koha saanud Albe Team/ Bonti esindaja sai uisud alla alles 17 minutit enne starti. Harrastajate tulemuste osas ei õnnestunudki segadust korralikult ära lahendada, sest korraldajate olematu inglise keele oskus ja meie oskamatus tsehhi keeles rääkida, ei viinud meie juttu liiga kaugele, aga kokkuvõttes on hea, et korraldajate totaalne möödapanek tuli välja viimasel hetkel. Tulime me ju kõik kokkuvõttes Ostravasse kohale meie tippsportlaste stardi pärast ning kui see oleks korraldajate poolse süü tõttu ebaõnnestunud, oleks küll väga halvasti olnud.
33 km start algas meie jaoks hästi - Kert liikus grupi eesotsas ja ka teised meie võistlejad olid õigetel positsioonidel. Kõik oli tipus ilus kuni 6-nda kilomeetrini - siis tehti üks kõva tõmbamine prantslaste poolt, millega läksid kaasa ka 6 tsehhi võistkonna liiget. Ja kuna see tõmbamine tehti kõige üllatuslikuma koha peal ehk laugel pikal langusel, siis esikaheksa läinud oligi ning nii kahe prantslase, kes omakorda kohe tsehhidelt eest ära sõitsid kui ka tsehhi enda võistkonna koostöö kulges ilma tõrgeteta, siis reaalset võimalust enam kellegil esikaheksat püüda ei olnudki. Prantslaste sõit oli fantastiline vaatepilt pealtvaatajatele ja juba ainuüksi selle pärast tasub nii pikka sõitu ette võtta - kõik toimis - sõideti sünkroonis väga madalas asendis ja liiguti kindlalt võidukursil. Samuti pidasid tsehhid lõpuni vastu ning jagasid omavahel kohad 3-8. Ning väga tublid olid muidugi ka eestlased - peagrupi kolm esimest kohta võeti ära vastavalt Marteni, Kerdi ja Kaspari poolt; Lauri oli 15-s. Kusjuures mina olen kindel, et kui meie sportlased oleksid saanud teha korraliku soojenduse, oleks meil olnud võimalusi ka esimese kaheksa hulka jõuda. Vorm oli kõigil väga hea.
 |
| Albe Team/ Bont uisutajad võistlushoos Foto: World Inline Cup kodulehelt |
Võistluskeskuses selgus muidugi, et autasustamine oli varem ära toimunud ja kogu keskus juba kella 18:00-ks kokku pandud. Õnneks said kõik asjaosalised oma auhinnad ikkagi kätte. Ning kohaliku aja järgi kell 19:30 võtsimegi suuna Tallinna poole. Jälle iga ca 3-4 tunni tagant väike peatus ja 15,5 tunni pärast olimegi kõik õnnelikult Tallinna kesklinnas tagasi. Öö läbi üleval oldud, aga tuju hea ja järgmised Euroopa vallutamise plaanid juba peas küpsemas.
Ilus reis, ilusad tulemused, väga hea lõbus ja rõõmus seltskond - järgmise reisi rulluisuvõistlustele Euroopas plaanin ette võtta juba septembris. Kellega koos, see selgub juba mõne aja pärast.
Ja olles nüüd lõppude lõpuks saanud väga korralikult spordilainele ning leidnud ka ala, kust on ka tulemusi loota, kuulub minu plaanidesse Ostrava ka järgmisel aastal ning seda juba 33 km distantsiga, et ka enda vormi saaks võrrelda maailma parimatega. Peagrupis sõitmiseks peab keskmise kiiruse saama 36 km/h peale ning see ei ole võimatu ülesanne.
No comments:
Post a Comment