Nüüd kus rulluisuhooaja lõpuni on jäänud veel vaevalt nädal aega, hakkan lõpuks viimase 2 kuu sündmusi järjest kirja panema. Alustame Paide Rullist, mis toimus kuuma juulikuu viimastel päevadel, täpsemalt 30. juulil.
Tegemist oli kolmapäeva ja niivõrd palava päevaga, et näiteks meie kontoris temperatuur vaatamata täiel võimsusel töötanud kliimaseadmele alla 27 kraadi ei langenud. Ja väljas oli muidugi veel palju palavam. Kui õhtul kella 17.00 paiku Paidesse jõudsime, näitas termomeeter +34 kraadi, päike paistis, kõik osalejad otsisid varjulisi kohti, kus oma starti oodati.
Paide Rulli näol on tegemist sprindivõistlusega. Väikelinnale omaselt oli peatänav (Pärnu tn) kinni pandud, enne starti tõmmati see superheas korras olev asfalt veel osadest kohtadest harjadega ka üle ja 18.00 paiku oligi käes kvalifikatsioonisõitude aeg 800 m distantsil. Esimene pool distantsist läks kergelt mäest alla, siis tagasipööre ja mäest üles tagasi. Ei olnud see sõit väga mugav - esimesel poolel sai vaadatud, et kiirus liiga suureks ei läheks ja kurv kuidagi võetud saaks (amatööride värk - ei valda liiga hästi suure kiiruse pealt tagasipööret) ning teisel poolel oli pidevalt tunne nagu staadionijooksu 400 meetri lõpusirgel, et jõudu on, aga edasi ei liigu. Aga sõidetud see sprint sai ja esimesena veerandfinaalist ka välja jäädud sai. 0,2 sekundit jäi puudu.
Aga ma pean ütlema, et mul oli hea meel, et sain just 17-nda koha, mitte ei jõudnud 16 parema hulka ning põhjus selleks oli lihtne - number, mis tuli endale peale panna oli kõigile, kel kaalu 85-st kilost üle, väike. Ning selle kuumusega hing poolenisti kinni sprintides ei olnud liiga suurt tahtmist järgmisele ringile selle numbriga minna :)
Aga järgmistele ringidele sai minna hoopis teises formaadis. Nimelt oli ürituse programmis ette nähtud kvalifikatsioonisõitude ning veerandfinaalide vahel avatud raja sõit kõigile soovijatele ning kuna see rada oli lihtsalt superhea rulluisutamiseks, tiirutasin rajal nii kogu avatud rajaks ettenähtud aja kui ka edasiste kohasõitude ajal - isegi kahju oli lõpuks natuke enne kella 21.00 uiske jalast võtma hakata, sest nii heas korras asfalti ei kohta uisutamiseks mitte just liiga tihti.
Ja nagu aru sain, tuleb järgmiseks aastaks ka enda kehakaal muuta selliseks, et korraldajate antud number vabalt selga läheks. Hea vihje korraldajate poolt nii mõnelegi meessprinterile!
Tegemist oli kolmapäeva ja niivõrd palava päevaga, et näiteks meie kontoris temperatuur vaatamata täiel võimsusel töötanud kliimaseadmele alla 27 kraadi ei langenud. Ja väljas oli muidugi veel palju palavam. Kui õhtul kella 17.00 paiku Paidesse jõudsime, näitas termomeeter +34 kraadi, päike paistis, kõik osalejad otsisid varjulisi kohti, kus oma starti oodati.
Paide Rulli näol on tegemist sprindivõistlusega. Väikelinnale omaselt oli peatänav (Pärnu tn) kinni pandud, enne starti tõmmati see superheas korras olev asfalt veel osadest kohtadest harjadega ka üle ja 18.00 paiku oligi käes kvalifikatsioonisõitude aeg 800 m distantsil. Esimene pool distantsist läks kergelt mäest alla, siis tagasipööre ja mäest üles tagasi. Ei olnud see sõit väga mugav - esimesel poolel sai vaadatud, et kiirus liiga suureks ei läheks ja kurv kuidagi võetud saaks (amatööride värk - ei valda liiga hästi suure kiiruse pealt tagasipööret) ning teisel poolel oli pidevalt tunne nagu staadionijooksu 400 meetri lõpusirgel, et jõudu on, aga edasi ei liigu. Aga sõidetud see sprint sai ja esimesena veerandfinaalist ka välja jäädud sai. 0,2 sekundit jäi puudu.
Aga ma pean ütlema, et mul oli hea meel, et sain just 17-nda koha, mitte ei jõudnud 16 parema hulka ning põhjus selleks oli lihtne - number, mis tuli endale peale panna oli kõigile, kel kaalu 85-st kilost üle, väike. Ning selle kuumusega hing poolenisti kinni sprintides ei olnud liiga suurt tahtmist järgmisele ringile selle numbriga minna :)
 |
| 17-nda koha omanik finishile lähenemas |
Aga järgmistele ringidele sai minna hoopis teises formaadis. Nimelt oli ürituse programmis ette nähtud kvalifikatsioonisõitude ning veerandfinaalide vahel avatud raja sõit kõigile soovijatele ning kuna see rada oli lihtsalt superhea rulluisutamiseks, tiirutasin rajal nii kogu avatud rajaks ettenähtud aja kui ka edasiste kohasõitude ajal - isegi kahju oli lõpuks natuke enne kella 21.00 uiske jalast võtma hakata, sest nii heas korras asfalti ei kohta uisutamiseks mitte just liiga tihti.
Ja nagu aru sain, tuleb järgmiseks aastaks ka enda kehakaal muuta selliseks, et korraldajate antud number vabalt selga läheks. Hea vihje korraldajate poolt nii mõnelegi meessprinterile!
No comments:
Post a Comment