Täna on viimane aeg kokku võtta 2014. aasta rulluisuhooaja tähtsamad sündmused. Algab ju kohe-kohe EMT Rullituuri pidulik lõpetamine ning eilsest sai alustatud juba 2015. aasta rullihooajaks ettevalmistust.
Möödunud hooaja kahtlemata üks eredamaid üritusi, mis blogis veel kajastamist leidnud ei ole, on Tartu rulluisumaraton, mis toimus augusti eelviimasel nädalavahetusel.
Tartu rulluisumaraton eristub selgelt teistest Eestis toimuvatest rulluisuvõistlustest - rajal on arvestatav hulk sõitjaid (tõsi, Berliiniga võrreldes ca. 10 korda vähem, aga muude Eesti võistlustega võrreldes jälle ca. 5-6 korda rohkem), võistlus on kahepäevane ja võistlusel on ka pealtvaatajaid.
Seega algas Tartu rulluisumaraton seekord minu jaoks laupäevase sprindiga (600 m). Sprint enne maratonivõistlust on hea võimalus enda lahtisõitmiseks ja seepärast kasutavad seda võimalust ka peaaegu et kõik, kes pühapäevasel maratonil head kohta jahtima lähevad. Harrastajaid osaleb küll sprindis väga vähe, aga see on ka vägagi mõistetav - rada on ohtlik 180-kraadise tagasipöörde tõttu, kus oli ka sel aastal mitmeid raskeid kukkumisi. Seega siis, 11 stardis olnud harrastaja konkurentsis sain 9-nda koha. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et mul ei fikseeritud õiget aega - minek oli megakerge, vahed ees- ja tagastartinutega tundusid loogiliselt sellised, et oleks pidanud neid võitma, aga protokolli vaadates oli kõik vastupidine.
Põhivõistlus maraton toimus pühapäeval ideaalsetes ilmastikutingimustes ja ideaalilähedase asfaldikvaliteediga rajal. Olles Tartu rulluisumaratoni varasemalt viiel korral sõitnud, oli eesootavast pilt selge või vähemalt nii ma eeldasin. Tegelikkus aga kujunes natuke vastupidiseks ..
Algus oli kerge, nagu maratonidel ikka. Tartus tuleb sõita maratoni läbimiseks kaks ringi ning millegipärast oli mulle meelde jäänud, et need ringid on ühepikkused. Kui hakkasin esimese ringi lõppu jõudma, hakkas kell lähenema juba 1 tunnile ning kuna ka enesetunne reetis kerget väsimust, tundus, et selle maratoniga on nö. korras - kui saab alla 2 tunni sõidetud, on veel hästi. Tegelikkus oli aga selline, et esimese ringi lõpus täitus juba 25 km ning 25 km 1 tunniga sõita oli natuke kiire tempo, minu jaoks. Hiljem protokollist vaadates oli poolmaratoni aeg täpselt 50:00. Vormi arvestades oleks pidanud olema kusagil 52:00 kandis, siis oleks sama tempoga võinud lõpuni ära sõita ja aja sinna 1:44 - 1:45 kanti saada.
Seega siis, teine ring oluliselt raskem kui esimene, jalad olid nagunii juba alates 30 minutist ehk ca. 12-ndast kilomeetrist alates täiesti ära hõõrunud ja katki ning ainuke asi, mis veel rõõmu pakkus, oli see, et lõpuaeg tuli alla 1 tunni ja 50 minuti. Aga taastumine oli väga kiire - paarkümmend minutit peale võistlust oli juba väga hea olla ning pühapäev oma muude toimetamistega võis jätkuda.
Kuna Tartus on vist peaaegu kõigil nendel kuuel korral midagi viltu läinud, siis järgmise aasta võistlusi planeerides ei pruugi Tartu rulluisumaraton valitute sekka enam mahtuda. Ei ole ju mõtet lõpmatuseni sõita võistlust, mis eriti hästi välja ei kuku. Ja eks ole ka piisavalt muid võistlusi, kus võistelda. Võib öelda, et heade rulluisumaratonide valik on piisavalt suur.
Möödunud hooaja kahtlemata üks eredamaid üritusi, mis blogis veel kajastamist leidnud ei ole, on Tartu rulluisumaraton, mis toimus augusti eelviimasel nädalavahetusel.
Tartu rulluisumaraton eristub selgelt teistest Eestis toimuvatest rulluisuvõistlustest - rajal on arvestatav hulk sõitjaid (tõsi, Berliiniga võrreldes ca. 10 korda vähem, aga muude Eesti võistlustega võrreldes jälle ca. 5-6 korda rohkem), võistlus on kahepäevane ja võistlusel on ka pealtvaatajaid.
Seega algas Tartu rulluisumaraton seekord minu jaoks laupäevase sprindiga (600 m). Sprint enne maratonivõistlust on hea võimalus enda lahtisõitmiseks ja seepärast kasutavad seda võimalust ka peaaegu et kõik, kes pühapäevasel maratonil head kohta jahtima lähevad. Harrastajaid osaleb küll sprindis väga vähe, aga see on ka vägagi mõistetav - rada on ohtlik 180-kraadise tagasipöörde tõttu, kus oli ka sel aastal mitmeid raskeid kukkumisi. Seega siis, 11 stardis olnud harrastaja konkurentsis sain 9-nda koha. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et mul ei fikseeritud õiget aega - minek oli megakerge, vahed ees- ja tagastartinutega tundusid loogiliselt sellised, et oleks pidanud neid võitma, aga protokolli vaadates oli kõik vastupidine.
 |
| Sprindi stardis |
Põhivõistlus maraton toimus pühapäeval ideaalsetes ilmastikutingimustes ja ideaalilähedase asfaldikvaliteediga rajal. Olles Tartu rulluisumaratoni varasemalt viiel korral sõitnud, oli eesootavast pilt selge või vähemalt nii ma eeldasin. Tegelikkus aga kujunes natuke vastupidiseks ..
Algus oli kerge, nagu maratonidel ikka. Tartus tuleb sõita maratoni läbimiseks kaks ringi ning millegipärast oli mulle meelde jäänud, et need ringid on ühepikkused. Kui hakkasin esimese ringi lõppu jõudma, hakkas kell lähenema juba 1 tunnile ning kuna ka enesetunne reetis kerget väsimust, tundus, et selle maratoniga on nö. korras - kui saab alla 2 tunni sõidetud, on veel hästi. Tegelikkus oli aga selline, et esimese ringi lõpus täitus juba 25 km ning 25 km 1 tunniga sõita oli natuke kiire tempo, minu jaoks. Hiljem protokollist vaadates oli poolmaratoni aeg täpselt 50:00. Vormi arvestades oleks pidanud olema kusagil 52:00 kandis, siis oleks sama tempoga võinud lõpuni ära sõita ja aja sinna 1:44 - 1:45 kanti saada.
Seega siis, teine ring oluliselt raskem kui esimene, jalad olid nagunii juba alates 30 minutist ehk ca. 12-ndast kilomeetrist alates täiesti ära hõõrunud ja katki ning ainuke asi, mis veel rõõmu pakkus, oli see, et lõpuaeg tuli alla 1 tunni ja 50 minuti. Aga taastumine oli väga kiire - paarkümmend minutit peale võistlust oli juba väga hea olla ning pühapäev oma muude toimetamistega võis jätkuda.
.JPG) |
| Maratoni finishis |
Kuna Tartus on vist peaaegu kõigil nendel kuuel korral midagi viltu läinud, siis järgmise aasta võistlusi planeerides ei pruugi Tartu rulluisumaraton valitute sekka enam mahtuda. Ei ole ju mõtet lõpmatuseni sõita võistlust, mis eriti hästi välja ei kuku. Ja eks ole ka piisavalt muid võistlusi, kus võistelda. Võib öelda, et heade rulluisumaratonide valik on piisavalt suur.
No comments:
Post a Comment