Pühapäev 14. september algas natuke teistmoodi kui iga tavaline pühapäev. Äratus kella 8.30 paiku, kiirelt riidesse ja SEB Tallinna Maratoni 42195 meetri jooksjaid Piritale, pöördepunkti vaatama. Ilm oli superilus, lisaks meile oli pöördepunktis kella 9.20 paiku veel umbes kümmekond pealtvaatajat. Ja kella 9.30 ringis hakkasid kiiremad jooksjad saabuma. See oli võimas vaatepilt. Vaatasime pöördepunktis ära kõik jooksjad, kuni kõige aeglasema sammuga jooksjateni välja. Seda ilusat jooksjaterivi vaadates tekkis isegi tunne, et eriti võimas oleks ise järgmisel aastal Tallinna Maratonil stardis olla - nii umbes 2-3 inimest tuleks mind Piritale ergutama - jookseks oma aeglast jooksu, jõuaks finishisse umbes 4 tunni ja 45 minutiga ning tunneks rõõmu maratoni läbimisest ilusal rajal heas seltskonnas.
Emotsionaalsele maratoni vaatamisele järgnes hommikusöök Viimsi Reval Cafe`s, siis kodunt läbi, asjad kokku ja ise linna poolt teele. Jätkuvalt oli kõik ilus, Vabaduse platsile jõudsin siis kui maratoni lõpetasid 2:45 jooksjad. Vaatasin maratoni finishis lõpetajaid kuni 3:30 finisheerijateni. Seejärel oligi varsti käes aeg endale jooksuriided selga panna ja stardi poole astuma hakata.
Plaan oli hästi lihtne. Kuna sel aastal on jooksukilomeetreid kogunenud minimaalselt, plaanisin joosta rahulikult ja kerge tundega. Teada oli ka, et üleüldine füüsiline vorm oli selle aasta parimal tasemel, nii et rahuliku jooksu aeg 10 km distantsil oleks pidanud tulema ca. 1 tund. Ja nii jooks ka pihta hakkas - esimesed 3 km möödusid väga kergelt, järgmised 2 km juba natuke raskemalt; 5 km juures oli kellalt vaadates aega kulunud mõned sekundid üle 30 minuti. Aga peale esimest joogipunkti lõppes jõud äkki täiesti otsa - nagu sein oleks ette tulnud. Jalad olid nagu tina täis, õudsalt palav hakkas, enesetunne läks iga meetriga ainult tagasihoidlikumaks ... Ja nii need viimased 5 km tuli ära kannatada - jooks ja käimine vaheldumisi, aega kulus nende ülimalt raskete 5 km peale ca. 40 minutit. Aga lõpuni ma jõudsin, raske oli, aga jõudsin ja viimane langus ning finishisirge olid juba täitsa joostavad - eks päästev finish oli ka nägemisulatuses :)
Peale jooksu lonkisin Solarise parklasse ja sõitsin koju. Rohkem ma sellel pühapäeval ennast eriti ei liigutanud, lihased hakkasid ka iga tunniga muudkui valusamaks jääma. Esmaspäev oli veelgi omapärasem - tööpäeva kannatasin kuidagi ära ja kui õhtul kell 19.00 koju jõudsin, läksin kohe magama. Teisipäeval ei läinud enam üldse tööle, haiglane enesetunne oli. Järgmised paar päeva läksid ka veel tagasihoidlikult ja reedeks ärkasin lõpuks "uuesti ellu"
Tagantjärgi võib aimata, et juba pühapäevase 10 km jooksu ajal oli haigus sees, sest sellist ärakukkumist nii kergel võistlusel kui 10 km jooks pole mul kunagi olnud.
Ja mida päev edasi 14.09-st, seda suuremaks muutub tõenäosus, et need 10 km jäävadki minu viimaseks jooksuvõistlustel joostud kilomeetriteks. Never say never, but ...
Ning kui need 10 km jäävadki minu viimasteks jooksuvõistlustel läbitud kilomeetriteks, siis võistlus selleks oli igati väärikas ning finish Vabaduse platsil ilusa päiksepaistelise ilmaga sobib ka ülihästi viimase jooksuvõistluse finishiks.
Emotsionaalsele maratoni vaatamisele järgnes hommikusöök Viimsi Reval Cafe`s, siis kodunt läbi, asjad kokku ja ise linna poolt teele. Jätkuvalt oli kõik ilus, Vabaduse platsile jõudsin siis kui maratoni lõpetasid 2:45 jooksjad. Vaatasin maratoni finishis lõpetajaid kuni 3:30 finisheerijateni. Seejärel oligi varsti käes aeg endale jooksuriided selga panna ja stardi poole astuma hakata.
Plaan oli hästi lihtne. Kuna sel aastal on jooksukilomeetreid kogunenud minimaalselt, plaanisin joosta rahulikult ja kerge tundega. Teada oli ka, et üleüldine füüsiline vorm oli selle aasta parimal tasemel, nii et rahuliku jooksu aeg 10 km distantsil oleks pidanud tulema ca. 1 tund. Ja nii jooks ka pihta hakkas - esimesed 3 km möödusid väga kergelt, järgmised 2 km juba natuke raskemalt; 5 km juures oli kellalt vaadates aega kulunud mõned sekundid üle 30 minuti. Aga peale esimest joogipunkti lõppes jõud äkki täiesti otsa - nagu sein oleks ette tulnud. Jalad olid nagu tina täis, õudsalt palav hakkas, enesetunne läks iga meetriga ainult tagasihoidlikumaks ... Ja nii need viimased 5 km tuli ära kannatada - jooks ja käimine vaheldumisi, aega kulus nende ülimalt raskete 5 km peale ca. 40 minutit. Aga lõpuni ma jõudsin, raske oli, aga jõudsin ja viimane langus ning finishisirge olid juba täitsa joostavad - eks päästev finish oli ka nägemisulatuses :)
Peale jooksu lonkisin Solarise parklasse ja sõitsin koju. Rohkem ma sellel pühapäeval ennast eriti ei liigutanud, lihased hakkasid ka iga tunniga muudkui valusamaks jääma. Esmaspäev oli veelgi omapärasem - tööpäeva kannatasin kuidagi ära ja kui õhtul kell 19.00 koju jõudsin, läksin kohe magama. Teisipäeval ei läinud enam üldse tööle, haiglane enesetunne oli. Järgmised paar päeva läksid ka veel tagasihoidlikult ja reedeks ärkasin lõpuks "uuesti ellu"
Tagantjärgi võib aimata, et juba pühapäevase 10 km jooksu ajal oli haigus sees, sest sellist ärakukkumist nii kergel võistlusel kui 10 km jooks pole mul kunagi olnud.
Ja mida päev edasi 14.09-st, seda suuremaks muutub tõenäosus, et need 10 km jäävadki minu viimaseks jooksuvõistlustel joostud kilomeetriteks. Never say never, but ...
Ning kui need 10 km jäävadki minu viimasteks jooksuvõistlustel läbitud kilomeetriteks, siis võistlus selleks oli igati väärikas ning finish Vabaduse platsil ilusa päiksepaistelise ilmaga sobib ka ülihästi viimase jooksuvõistluse finishiks.
3 comments:
jutt või asi:) maraton ootab läbimist.
Võibolla peab mõni asi jääma elu jooksul ka tegemata :)
ausus maksab ka midagi
Post a Comment