Täiesti juhuslikult sattusin täna õhtul lugema Õhtulehe artiklit Heategevus mõjub organismile tervendavalt ning see artikkel kinnitas järjekordselt minu arusaamu heategevusest. Heategevus on küll valdkonnana väga lai, aga erinevad heategevuse liigid on oma olemuselt suhteliselt sarnased - olgu see siis annetamine erinevate haiguste raviks, vanemate inimeste abistamine või sportlaste aitamine nende unistuste elluviimisel (s.t. sponsoreerimine).
Olen tähele pannud, et kõik, kes heast südamest heategevusega tegelevad ja ei oota midagi vastu, on väga õnnelikud inimesed. Vähemasti mina ei tea ühtegi vastupidist näidet. Aga vastupidised näited on muidugi inimesed, kes on kadedad, hoiavad kõike endale ja ei taha midagi sellest kuulda, et võiks ka kedagi teist toetada - ei ole seal mingit õnnelikkust, puhas vingumine ja hädaldamine kõigi ja kõige üle.
Aga miks on siis ikkagi meie seas ja meie ümber neid inimesi nii vähe, kellele on loomuomane teha teistele head ja olla pidevalt heas tujus ning positiivsed? Kuna on ka teada, et heategevus tagab õnnelikkuse, siis võiks ju vähemalt püüda?
Emotsioonid, mis tekivad head tehes, on võimsad. Panus näiteks mõne asjaliku sportlase arengusse annab toetajale vähemalt sama võimsaid emotsioone kui sportlane ise võisteldes saab. Lisaks veel hea tunne, et oled saanud oma tagasihoidliku panuse anda. Ja kui teha head palju ja pidevalt ja ilma mingeid vastuteeneid ootamata, ongi tagatud maksimaalselt õnnelik elu rõõmsate inimeste keskel.
Selline on siis minu lähenemine heategevuses, sponsoreerimises, aitamises. Kui aitad teisi kõigi oma võimaluste piires, hakkavad võimalused kuidagi iseenesest pidevalt ka laienema. Elus on kõik omavahel tasakaalus.
Olen tähele pannud, et kõik, kes heast südamest heategevusega tegelevad ja ei oota midagi vastu, on väga õnnelikud inimesed. Vähemasti mina ei tea ühtegi vastupidist näidet. Aga vastupidised näited on muidugi inimesed, kes on kadedad, hoiavad kõike endale ja ei taha midagi sellest kuulda, et võiks ka kedagi teist toetada - ei ole seal mingit õnnelikkust, puhas vingumine ja hädaldamine kõigi ja kõige üle.
Aga miks on siis ikkagi meie seas ja meie ümber neid inimesi nii vähe, kellele on loomuomane teha teistele head ja olla pidevalt heas tujus ning positiivsed? Kuna on ka teada, et heategevus tagab õnnelikkuse, siis võiks ju vähemalt püüda?
Emotsioonid, mis tekivad head tehes, on võimsad. Panus näiteks mõne asjaliku sportlase arengusse annab toetajale vähemalt sama võimsaid emotsioone kui sportlane ise võisteldes saab. Lisaks veel hea tunne, et oled saanud oma tagasihoidliku panuse anda. Ja kui teha head palju ja pidevalt ja ilma mingeid vastuteeneid ootamata, ongi tagatud maksimaalselt õnnelik elu rõõmsate inimeste keskel.
Selline on siis minu lähenemine heategevuses, sponsoreerimises, aitamises. Kui aitad teisi kõigi oma võimaluste piires, hakkavad võimalused kuidagi iseenesest pidevalt ka laienema. Elus on kõik omavahel tasakaalus.
No comments:
Post a Comment