Kas rattaga tasub ikka sõiduteel (tee ääres) sõita või peaks eelistama kergliiklusteed?

Sel aastal on mulle millegipärast rattasõit eriti meeldima hakanud ja kevadel-suvel on saanud keskmiselt 3 korda nädalas 25-30 km korraga ära sõita.

Kõige parema meelega sõidaksin ainult metsateedel ja asfaldile üldse ei läheks, aga elukoht tingib selle, et metsajõudmiseks tuleb läbida ka mõned kilomeetrid asfaldil. Kui kevadel sõitma hakkasin, kasutasin eranditult kergliiklusteid. Kiirused olid ka siis aeglasemad ja pidevad pidurdamisvajadused autode pealesõidukohtades eriti ei jäirinud, jalakäijad samuti mitte. Aga kiiruste suurenedes (jah, ka maastikurattaga saab asfaldil suhteliselt kergelt üles kiiruse 35 km/h ja rohkemgi) olen tähele pannud, et kergliiklusteedel liiklemine (vähemalt minu kodukandis Pirital-Viimsis) on päris ohtlik ettevõtmine.

Vahepeal kolisingi üle sõidutee äärde - üldjuhul on sõiduteel eraldusriba olemas ja mahuvad autod-jalgratturid koos sõitma küll. Aga mida rohkem sõidutee ääres sõidetud sai, seda selgemaks hakkas saama, et see on veelgi vähem mõistlik ettevõtmine kui kergliiklusteel liiklemine. Üks tõestus sellest on SIIN. Teise tõestuse osaline olin ise kui laupäeva õhtul sel samal Randvere teel sõitsin - õnneks küll kergliiklusteel. Juba kaugelt oli kuulda, et keegi autojuht on jälle lolliks läinud ja kui see loll vaatevälja ilmus, oli Audil kiiruseks pakun, et 120 km/h (alas, kus on piirkiirus 40 km/h); auto vibreeris silmnähtavalt teel, juht oli vähemalt pilgu järgi "kivis" - sõida siis selliste Pirita-Viimsi autojuhtidega ühel teel, rattaga ... Ja need juhtumid ei ole muidugi mingiteks eranditeks Pirita-Viimsi kandis.

Võibolla mujal Eestis on autojuhtide liikluskultuur parem ja saab ka sõita normaalselt sõidutee ääres, võibolla ongi Pirital-Viimsis Eesti üks kõige kehvemaid liikluskultuure (rumalate ja tõeliselt lollide inimeste kontsentratsioon siin piirkonnas on küll minu meelest erakordselt kõrge), võibolla on veel mingeid põhjuseid - aga mina sõidan edaspidi nii, et kodunt metsani mööda kergliiklusteid ja seda aeglases tempos (kuni 20 km/h) ning metsas sõidan korralikus tempos või teise variandina tõstan ratta auto peale, liigun metsani, sõidan seal ära ja autoga koju tagasi. Ei ole liikluskultuur vähemalt nendes piirkondades, kus mina liigun, selline, et tahaks sõidutee ääres rattaga sõita. Mõttetult ohtlik on.