Eriti palju on seda märgata ühistranspordis. Vahel ka tänaval, kui vaadata ringi ning mitte hoida pilku oma jalanõudel. Kindlasti ka osades töökohtades. Millest ma räägin? Halb ilm?
Ei. Ma räägin inimestest, nende suhtumisest, näoilmetest ja sellest, mis signaali nad maailmale annavad. Vaata mõnikord enda ümber ringi. Kui lihtne on märgata kedagi, kes tundub rõõmus?
Olgu, see tundub eestlaste puhul võib-olla liialt ekstreemne näide, kuid pole ka lihtne märgata kedagi, kes ei tunduks olevat tüdinenud või tülpinud.
Keda süüdistada? - Ilm on aastaringselt halb, inimesed mu ümber on nõmedad, laps õpib koolis halvasti, palka ei tõsteta, igapäevased liiklusummikud on surmani ära tüüdanud...
Vaatame vahepeal aga teiste pidevalt süüdistamisele iseenda sisse.
Me ootame koguaeg midagi. Kes ootab igapäevaselt tööpäeva lõppu, kes reede õhtuid, kes suve..
Milleks? Mis see meile annab? Jah, lõpuks jõuab see oodatud hetk kätte, aga mis hinnaga? Mis seal vahepeal toimunud on?
Ma olen viimaste kuude jooksul seda üritanud muuta. Ja see polnud üldse lihtne. Ma alustasin väga lihtsatest asjadest - mõtlesin välja, mille üle ma päevas kõige rohkem vingun ja muutsin konkreetse tegevuse/inimesed endale meelepäraseks või hoopis eemaldasin oma elust.
Meil kõigil on asju, mis tunduvad meile mõttetud või ebameeldivad, mida me ei taha teha, kuid oleme sunnitud. Ka seda on võimalik meeldivaks teha - mina hakkasin iga kord mõtlema, ehk muudab mõni tegevus mind targemaks, saan uusi teadmisi juurde. Ehk lõpuks viis see mind selleni, et hakkasin peaaegu igast tegevusest päevas maksimumi võtma. Ja see on täiesti võimalik - selleks, et jõuaks endast maksimumi anda vastavalt kas koolis, tööl või trennis, tuleb anda iseendale puhkehetki päeva jooksul.
Kuidas seda teha, kui hommikul vara lahkud kodust ning tagasi jõuad ehk hilja õhtul ning päeva jooksul on palju tegevusi, mis muudavad kergelt närviliseks ja tujutuks?
Üheks viisiks on näiteks targalt ära kasutada vahemaid, mis jäävad antud tegevuste vahele.
Kõik on mõtlemises kinni ning millegipärast tükivad sellistes olukordades pähe ühte tüüpi mõtted - negatiivsed. "Vastikult külm on ja midagi ebameeldivat sajab ka taevast alla, buss jääb hiljaks, buss on täis.." ja mida kõike veel. Üheks keeruliseimaks aspektiks oma elu asjalikumaks ja rõõmsamaks muutmisel oligi nende halbade mõtete pööramine heaks. Igaüks võiks leida viisi oma pea mõtetest puhastamiseks natukeseks ajaks. Keda aitab kõrvaklappidest tulev muusika, keda lihtsalt vaikuses olemine - võimalusi on palju.
Enda elu meeldivaks muutmine ei ole üldse raske - põhiline ongi, et tuleb kõik ebameeldivad asjad kas eemaldada või need iseenda jaoks positiivseks muuta. Ma arvan, et paljud ei tee seda lihtsalt mugavustsoonis olemise tõttu. Kuid kas ebamugavat mugavustsooni saab üldse mugavustsooniks nimetada?
Vahel tasub vaadata teisi inimesi potensiaalsete heade ning üllatavate nn "ideedekogumikena", mitte rumalate vaenlastena.
Püüame ära unustada selle pideva eestlastele omase vingumise ja mossis näoilmed - need ei aita saavutamistahtele midagi kaasa.
Nagu ütles üks tark mees keskeltläbi veerand tundi tagasi: "Ega jauramine raha sisse ei too."
Nüüd aga suurte lootustega vastu varsti algavale kevadisele rulluisuhooajale!
Postituse autor: Triinu K.
Ei. Ma räägin inimestest, nende suhtumisest, näoilmetest ja sellest, mis signaali nad maailmale annavad. Vaata mõnikord enda ümber ringi. Kui lihtne on märgata kedagi, kes tundub rõõmus?
Olgu, see tundub eestlaste puhul võib-olla liialt ekstreemne näide, kuid pole ka lihtne märgata kedagi, kes ei tunduks olevat tüdinenud või tülpinud.
Keda süüdistada? - Ilm on aastaringselt halb, inimesed mu ümber on nõmedad, laps õpib koolis halvasti, palka ei tõsteta, igapäevased liiklusummikud on surmani ära tüüdanud...
Vaatame vahepeal aga teiste pidevalt süüdistamisele iseenda sisse.
Me ootame koguaeg midagi. Kes ootab igapäevaselt tööpäeva lõppu, kes reede õhtuid, kes suve..
Milleks? Mis see meile annab? Jah, lõpuks jõuab see oodatud hetk kätte, aga mis hinnaga? Mis seal vahepeal toimunud on?
Ma olen viimaste kuude jooksul seda üritanud muuta. Ja see polnud üldse lihtne. Ma alustasin väga lihtsatest asjadest - mõtlesin välja, mille üle ma päevas kõige rohkem vingun ja muutsin konkreetse tegevuse/inimesed endale meelepäraseks või hoopis eemaldasin oma elust.
Meil kõigil on asju, mis tunduvad meile mõttetud või ebameeldivad, mida me ei taha teha, kuid oleme sunnitud. Ka seda on võimalik meeldivaks teha - mina hakkasin iga kord mõtlema, ehk muudab mõni tegevus mind targemaks, saan uusi teadmisi juurde. Ehk lõpuks viis see mind selleni, et hakkasin peaaegu igast tegevusest päevas maksimumi võtma. Ja see on täiesti võimalik - selleks, et jõuaks endast maksimumi anda vastavalt kas koolis, tööl või trennis, tuleb anda iseendale puhkehetki päeva jooksul.
Kuidas seda teha, kui hommikul vara lahkud kodust ning tagasi jõuad ehk hilja õhtul ning päeva jooksul on palju tegevusi, mis muudavad kergelt närviliseks ja tujutuks?
Üheks viisiks on näiteks targalt ära kasutada vahemaid, mis jäävad antud tegevuste vahele.
Kõik on mõtlemises kinni ning millegipärast tükivad sellistes olukordades pähe ühte tüüpi mõtted - negatiivsed. "Vastikult külm on ja midagi ebameeldivat sajab ka taevast alla, buss jääb hiljaks, buss on täis.." ja mida kõike veel. Üheks keeruliseimaks aspektiks oma elu asjalikumaks ja rõõmsamaks muutmisel oligi nende halbade mõtete pööramine heaks. Igaüks võiks leida viisi oma pea mõtetest puhastamiseks natukeseks ajaks. Keda aitab kõrvaklappidest tulev muusika, keda lihtsalt vaikuses olemine - võimalusi on palju.
Enda elu meeldivaks muutmine ei ole üldse raske - põhiline ongi, et tuleb kõik ebameeldivad asjad kas eemaldada või need iseenda jaoks positiivseks muuta. Ma arvan, et paljud ei tee seda lihtsalt mugavustsoonis olemise tõttu. Kuid kas ebamugavat mugavustsooni saab üldse mugavustsooniks nimetada?
Vahel tasub vaadata teisi inimesi potensiaalsete heade ning üllatavate nn "ideedekogumikena", mitte rumalate vaenlastena.
Püüame ära unustada selle pideva eestlastele omase vingumise ja mossis näoilmed - need ei aita saavutamistahtele midagi kaasa.
Nagu ütles üks tark mees keskeltläbi veerand tundi tagasi: "Ega jauramine raha sisse ei too."
Nüüd aga suurte lootustega vastu varsti algavale kevadisele rulluisuhooajale!
Postituse autor: Triinu K.
No comments:
Post a Comment