Olen selle looga küll juba peaaegu 3 kuud hiljaks jäänud, aga parem ikka veel lõppeval aastal kirja panna kui jätta uueks aastaks - siis hakkavad ju varsti uued sõidud märtsist juba peale.
Niisiis, kuna Berliin on üks minu lemmiklinnadest, läksime kohale varakult, neljapäeval 21 septembril, et enne laupäevast võistlust oleks piisavalt palju aega linnas ringivaatamiseks, söömiseks-joomiseks, puhkamiseks, šopinguks jne. :)
Seega - neljapäev, 21. september, äratus kodus kella 4 ajal hommikul ja juba kell 8.45 olime Berliinis Alexanderplatzil.
Hotelli muidugi nii vara ei saanud ning nii saimegi algatuseks järgmised 6 tundi linnas ringi vaadata - alustuseks Starbucks, seejärel paarikilomeetrine jalutuskäik maratoni stardi-finišipaika Brandenburgi väravate juurde, hiljem jalutades tagasi ja kuna selleks ajaks oli kell alles vaevalt 12 saanud ja hotellitoa saamiseni veel 3 tundi aega, oli kiire otsus - nüüd tuleb teha mõned klaasid veini, et aeg läheks kiiremini - muidugi läks ka ja järgmised 3 tundi möödusid lenneldes.
Järgnes 3-4 tundi puhkamist hotellis ja õhtul uuele ringile linna peale.
Reedese päeva põhisündmuseks oli planeeritud maratoninumbri toomine võistluskeskusest. Ega muidu sellel tegevusel peatuma ei peakski, aga see võistluskeskus on ju nii tohutult suur, et aega läheb ikka head mitu tundi, et kogu operatsioon edukalt ära teha. Reedel avati ka Berliinis Oktoberfest Alexanderplatzil ja lähiümbruses - lahe oli vaadata lähedalt sakslaste pidu ilusa sooja ilmaga.
Ja oligi käes laupäev - võistluspäev. Berliini rulluisumaraton toimub traditsiooniliselt pealelõunal - stardiga kell 15:30 Brandenburgi väravate lähistelt. Sellest kellaajast lähtuvalt sai hommikusöögile mindud võimalikult hilja (10:30 ajal), et enne võistlust rohkem sööma ei peaks. Peale hommikusööki ja enne maratoni tegin ainult ühe suurema ettevõtmise - käisin ühes ülisuures spordipoes (pinda 7800 m2) ja ostsin endale võistluseks uue, Saksa lipuvärvides spordisärgi.
Kui veel kaks päeva tagasi ennustas ilmateade terveks laupäevaks tugevat vihmasadu, siis nüüd oli prognoos paranenud - sadama pidi hakkama kella 17-18 ajal. Seega, vihmarattad ka igaks juhuks kaasa (äkki ikka hakkab varem sadama) ja varakult stardipaika!
Sõit oli iseenesest lahe - algusest lõpuni. Kuna minu 2017.a. kõige pikem rullidel sõit selleks hetkeks oli olnud 21,1 km, ei osanud üldse arvata, mis hakkab juhtuma peale 30-ndat kilomeetrit.
Aga nagu ikka - stardist tasa ja targu minema, esimesed 10 km läksid väga kergelt ja lennukalt. Osalejaid on Berliinis palju ja terve distantsi ulatuses saab endale sobivas grupis teiste uisutajatega koos sõita. Sõitsin seekord ilma kellata ja kuni finišini ei olnud üldse aimu, milline aeg võib tulla.
Poolmaraton sõidetud - ikka kerge tunne. Hakkasin igaks juhuks vaikselt hoogu maha võtma et järske ärakukkumisi vältida. Ka 30-nda kilomeetri kandis oli kõik veel OK, aga kui sai sõidetud 35, oli see õige maratoni tunne käes - jube raskeks läks äkki ja iga tõuge oli aina raskem ja raskem. Tempo kohe täiesti maha ja võimalikult vaikselt edasi ning kui lõpuni jäi 2 km ringis, hakkas energia tagasi tulema, jälle hakkasid kaasvõistlejad selg ees vastu tulema ning varsti oligi finiš käes.
Ja kõige huvitavam - see sõit andis isikliku rekordi rulluisumaratonis!
Kohe peale finišeerumist, no nii 10 minuti pärast, hakkas vihma sadama ja sadas vahetpidamata nii järgmised 24 tundi. Seega, ilmataat oli seekord rullitajate poolel!
Õhtul traditsiooniline maratonijärgne õhtusöök - head toidud ja veel paremad joogid, jalutuskäigud vihmases linnas ja hotelli tagasi.
Pühapäeval saime veel enda hotelli rõdult vaadata maratonijooksjaid mitmete tundide vältel ning keskööks olimegi tagasi Tallinnas.
PS. Järgmine rullisõit (Berliini poolmaraton) toimub juba 8. aprillil ja lennupiletid on muidugi selleks reisiks juba olemas :)
Ning kui see aasta sai osa võetud kahest suurest rulliüritusest Berliinis, siis järgmisel aastal on kavas ka kolmas, aga sellest ja muudest plaanidest juba järgmistes postitustes.
 |
| 2 päeva enne starti |
Niisiis, kuna Berliin on üks minu lemmiklinnadest, läksime kohale varakult, neljapäeval 21 septembril, et enne laupäevast võistlust oleks piisavalt palju aega linnas ringivaatamiseks, söömiseks-joomiseks, puhkamiseks, šopinguks jne. :)
Seega - neljapäev, 21. september, äratus kodus kella 4 ajal hommikul ja juba kell 8.45 olime Berliinis Alexanderplatzil.
Hotelli muidugi nii vara ei saanud ning nii saimegi algatuseks järgmised 6 tundi linnas ringi vaadata - alustuseks Starbucks, seejärel paarikilomeetrine jalutuskäik maratoni stardi-finišipaika Brandenburgi väravate juurde, hiljem jalutades tagasi ja kuna selleks ajaks oli kell alles vaevalt 12 saanud ja hotellitoa saamiseni veel 3 tundi aega, oli kiire otsus - nüüd tuleb teha mõned klaasid veini, et aeg läheks kiiremini - muidugi läks ka ja järgmised 3 tundi möödusid lenneldes.
Järgnes 3-4 tundi puhkamist hotellis ja õhtul uuele ringile linna peale.
Reedese päeva põhisündmuseks oli planeeritud maratoninumbri toomine võistluskeskusest. Ega muidu sellel tegevusel peatuma ei peakski, aga see võistluskeskus on ju nii tohutult suur, et aega läheb ikka head mitu tundi, et kogu operatsioon edukalt ära teha. Reedel avati ka Berliinis Oktoberfest Alexanderplatzil ja lähiümbruses - lahe oli vaadata lähedalt sakslaste pidu ilusa sooja ilmaga.
 |
| Reisikaaslane, kes jäi juba reisi esimesel päeval haigeks, aga tegi sellest hoolimata kogu programmi vapralt kaasa! |
Ja oligi käes laupäev - võistluspäev. Berliini rulluisumaraton toimub traditsiooniliselt pealelõunal - stardiga kell 15:30 Brandenburgi väravate lähistelt. Sellest kellaajast lähtuvalt sai hommikusöögile mindud võimalikult hilja (10:30 ajal), et enne võistlust rohkem sööma ei peaks. Peale hommikusööki ja enne maratoni tegin ainult ühe suurema ettevõtmise - käisin ühes ülisuures spordipoes (pinda 7800 m2) ja ostsin endale võistluseks uue, Saksa lipuvärvides spordisärgi.
Kui veel kaks päeva tagasi ennustas ilmateade terveks laupäevaks tugevat vihmasadu, siis nüüd oli prognoos paranenud - sadama pidi hakkama kella 17-18 ajal. Seega, vihmarattad ka igaks juhuks kaasa (äkki ikka hakkab varem sadama) ja varakult stardipaika!
Sõit oli iseenesest lahe - algusest lõpuni. Kuna minu 2017.a. kõige pikem rullidel sõit selleks hetkeks oli olnud 21,1 km, ei osanud üldse arvata, mis hakkab juhtuma peale 30-ndat kilomeetrit.
Aga nagu ikka - stardist tasa ja targu minema, esimesed 10 km läksid väga kergelt ja lennukalt. Osalejaid on Berliinis palju ja terve distantsi ulatuses saab endale sobivas grupis teiste uisutajatega koos sõita. Sõitsin seekord ilma kellata ja kuni finišini ei olnud üldse aimu, milline aeg võib tulla.
Poolmaraton sõidetud - ikka kerge tunne. Hakkasin igaks juhuks vaikselt hoogu maha võtma et järske ärakukkumisi vältida. Ka 30-nda kilomeetri kandis oli kõik veel OK, aga kui sai sõidetud 35, oli see õige maratoni tunne käes - jube raskeks läks äkki ja iga tõuge oli aina raskem ja raskem. Tempo kohe täiesti maha ja võimalikult vaikselt edasi ning kui lõpuni jäi 2 km ringis, hakkas energia tagasi tulema, jälle hakkasid kaasvõistlejad selg ees vastu tulema ning varsti oligi finiš käes.
Ja kõige huvitavam - see sõit andis isikliku rekordi rulluisumaratonis!
Kohe peale finišeerumist, no nii 10 minuti pärast, hakkas vihma sadama ja sadas vahetpidamata nii järgmised 24 tundi. Seega, ilmataat oli seekord rullitajate poolel!
Õhtul traditsiooniline maratonijärgne õhtusöök - head toidud ja veel paremad joogid, jalutuskäigud vihmases linnas ja hotelli tagasi.
Pühapäeval saime veel enda hotelli rõdult vaadata maratonijooksjaid mitmete tundide vältel ning keskööks olimegi tagasi Tallinnas.
PS. Järgmine rullisõit (Berliini poolmaraton) toimub juba 8. aprillil ja lennupiletid on muidugi selleks reisiks juba olemas :)
Ning kui see aasta sai osa võetud kahest suurest rulliüritusest Berliinis, siis järgmisel aastal on kavas ka kolmas, aga sellest ja muudest plaanidest juba järgmistes postitustes.
No comments:
Post a Comment