Rullisõidud iseenesest ei olnud väga pikad - reedel vastavalt 21 km ja pühapäeval 24 km aga need 10,5 ja 12 km mis tuli sõita "vastu seina" tundusid tõesti ülipikad ja alguses ka ülitüütud - sõidad ja sõidad, aga kohale ei jõua ....
Aga nende tüütuna tunduvate kilomeetrite juures hakkasin vaikselt jõudma huvitavate mõteteni. Miks ma ootan trenni lõppu kui trenn on rasketes ja kergelt ebameeldivates oludes? OK, trenn saab läbi ja lähed koju tagasi hea tundega et raskused said ületatud, aga miks ei võiks proovida rasket tegevust nautida? Leida asjale mingi uus vaatenurk?
Selliste mõtetega jõudsin juba reedel selleni, et hakkasin vastutuuleotstel otsima optimaalset rulluisuasendit, et vähemate pingutustega kiiremini edasi jõuda ja tuleb öelda, et see tegi trenni tunduvalt huvitavamaks. Muutsin asendit ja lugesin, mitme tõukega järgmised 3 km läbin ja siis järgmised 3 ja pühapäeval jälle samamoodi - päris huvitav oli ja isegi kiirus hakkas suurenema vastu tuult sõites ning nüüd juba natuke ootangi, et millal jälle vastu sellist "seina" sõita saaks!
Kui nüüd natuke laiemalt mõelda, siis oleme kõik oma igapäevatöödes ju ka pidevalt sarnaste situatsioonide ees kus peab minema "vastu tuult" ja ega vist ei saa ka öelda et see väga oodatud tegevus oleks. Kui aga proovida rasked situatsioonid enda kasuks pöörata, neist õppida ja järgmistel kordadel läheneda samale situatsioonile ehk natuke teise nurga alt, võib juba varsti selguda, et see ei olegi enam nii väga "vastu tuult" minek vaid hoopis meeldivam situatsioon.
Võibolla on ka tulevastel rulluisvõistlustel minu tugevamaks küljeks just vastutuult sõitmisne? Ja mida tugevam vastutuul, seda parem.
No comments:
Post a Comment