Sõidan rattaga sõidutee ääres, nii ääres kui üldse saab - kuulen pidevat signaalitamist; sõidan mööda kerliiklusteid - pidevalt ujuvad autode pealesõidukohtades ette vaatamata stop- või anna teed märgile autod kust vaatavad vihase näoga välja juhid; sõidan metsas - kõik kohad on täis daame või seltsimehi koerakestega ja kui palud kellegil natuke koomale võtta, saad vastuseks midagi ägedat stiilis "ära ohi" või "võta ise koomale."
See aasta on mul rattaga sõitmist juba omajagu olnud ja seega ka igasuguseid imelikke juhtumisi kaasliiklejatega pigem rohkem kui vähem ette tulnud, aga viimased peaaegu kokkupõrkamised jäävad vähemalt mõneks ajaks meelde.
Eelmise nädala keskel - sõidan Teletorni lähistel mööda rattasõiduks mõeldud kergliiklusteed ning jõuan kohani, kus tänav ristub kergliiklusteega ning juba kaugelt on näha mööda tänavat sõitev kallis auto, mille rollis keegi tumedat verd tähtis seltsimees. Tema näeb mind ka. Aga sõidab rahulikult edasi ja peatub autoga keset kergliiklusteed. Selleks ajaks on minu ratta ca. 10-meetrine pidurdusteekond lõpule jõudnud ca. 0,5 meetrit enne autoga ristumist ja vaatame mõnda aega tumedaverelise onuga tõtt. Mõtlesin juba, kas tullagi ratta pealt maha ja öelda midagi, aga see pilk oli nii tühi mis vastu vaatas, et võtsin parem kursi Pirita metsa poole, kus vähemalt autosid ei sõida :)
... nädal aega hiljem Pirita metsas ... kus on ilus terviserada, mida kasutab palju jooksjaid-maastikurattureid, aga ka daame ja seltsimehi Piritalt-Lasnamäelt koerakestega ja ikka nii, et peremees ühes tee ääres ja koer teises ning nende vahel koera rihm - see kõlab küll nagu ideaalne takistusrada, aga enamik rattureid nii osavad ei ole, et hüppeid rattaga praktiseerima hakata.
Niisiis, hakkan ühes peenikesest keskealisest daamikesest mööda sõitma ja mingi 6-7 meetrit enne seda keksib ta täpselt ratta trajektoorile ette - panen pidurid põhja, rattal külg ette ja ütlen väga viisakalt: "äkki võtaksite natuke koomale oma koeraga" - ma ju ikkagi päästsin selle seltskonna kindlast paugust rattaga ja tugevast haigetsaamisest, aga vastu saan väga kurja pilgu ja vastikul häälel nähvamise: "ära ohi, kurat"
Mis seal ikka, homme on uus rattasõit plaanis ...
See aasta on mul rattaga sõitmist juba omajagu olnud ja seega ka igasuguseid imelikke juhtumisi kaasliiklejatega pigem rohkem kui vähem ette tulnud, aga viimased peaaegu kokkupõrkamised jäävad vähemalt mõneks ajaks meelde.
Eelmise nädala keskel - sõidan Teletorni lähistel mööda rattasõiduks mõeldud kergliiklusteed ning jõuan kohani, kus tänav ristub kergliiklusteega ning juba kaugelt on näha mööda tänavat sõitev kallis auto, mille rollis keegi tumedat verd tähtis seltsimees. Tema näeb mind ka. Aga sõidab rahulikult edasi ja peatub autoga keset kergliiklusteed. Selleks ajaks on minu ratta ca. 10-meetrine pidurdusteekond lõpule jõudnud ca. 0,5 meetrit enne autoga ristumist ja vaatame mõnda aega tumedaverelise onuga tõtt. Mõtlesin juba, kas tullagi ratta pealt maha ja öelda midagi, aga see pilk oli nii tühi mis vastu vaatas, et võtsin parem kursi Pirita metsa poole, kus vähemalt autosid ei sõida :)
... nädal aega hiljem Pirita metsas ... kus on ilus terviserada, mida kasutab palju jooksjaid-maastikurattureid, aga ka daame ja seltsimehi Piritalt-Lasnamäelt koerakestega ja ikka nii, et peremees ühes tee ääres ja koer teises ning nende vahel koera rihm - see kõlab küll nagu ideaalne takistusrada, aga enamik rattureid nii osavad ei ole, et hüppeid rattaga praktiseerima hakata.
Niisiis, hakkan ühes peenikesest keskealisest daamikesest mööda sõitma ja mingi 6-7 meetrit enne seda keksib ta täpselt ratta trajektoorile ette - panen pidurid põhja, rattal külg ette ja ütlen väga viisakalt: "äkki võtaksite natuke koomale oma koeraga" - ma ju ikkagi päästsin selle seltskonna kindlast paugust rattaga ja tugevast haigetsaamisest, aga vastu saan väga kurja pilgu ja vastikul häälel nähvamise: "ära ohi, kurat"
Mis seal ikka, homme on uus rattasõit plaanis ...
 |
| Vahel tuleb valida õige aeg et ratta seljast maha tulla ja ratas käekõrvale võtta |
No comments:
Post a Comment