Lühidalt - jah ja ei. Aga järgnevalt kõigest pikemalt, sest see sõit on kindlasti meenutamist väärt.
Nagu eelmises postituses päevi loetud sai, siis 20 päeva jooksul jõudis omajagu ette valmistada Tartu rullimaratoniks, s.h. ka ühe rulluisuvõistluse - Viimsi rullimaratoni raames 20 km - läbida. Tagantjärgi võib aga öelda, et tegemata jäi kasvõi katsetuse mõttes üks pikem sõit (vähemalt 30 km) ja nii oligi, et enne Tartu rulluisumaratoni 42 km starti minekut oli selle aasta pikimaks sõiduks seesama Viimsis sõidetud 20 km.
Aga nüüd võistluse enda juurde. Mis kõige tähtsam - ilm oli ideaalne - 22 kraadi sooja, päike, peaaegu tuuletu. Konkurendid olid kõik kohal nagu Tartus ikka on olnud. Plaan oli selline et alustada võimalikult rahulikult ja kugeda enda jaoks heas tempos esimesed 30 km ja kui siis jõudu üle jääb, võib natuke juurde panna. Aja osas mõtlesin, et kusagil 1 tund ja 55-57 minutit oleks selline paras aeg praeguse vormi ja valitud taktika kohta.
Stardist hakkasimegi vaikselt minema, esimesed kilomeetrid nagu alati, väga kerged ja lennukad, pidevalt pidi hoogu tagasi hoidma; ka esimesed tõusud olid üllatavalt kerged ja eriti lihtsalt läksid kilomeetrid 14-18 - siis oli täitsa selline tunne, et päris hea vorm on. Kõigis joogipunktides sai muidugi joodud, teenindus rajal oli väga korralik nagu Tartus ikka ja alati olnud on.
Esimene pool sõidust läbi - poolmaraton 58 minutiga - täpselt plaanide kohaselt; 24 km läbi, ikka veel üllatavalt hea olla; peale 30-ndat viimane suur tõus ja äkki, sekundipealt, toimus muutus - mõlemad reielihased krambis ja üle ei lähe mitte kuidagi :) Edasi sõita hästi ei saa, katkestamine ei tule kõne allagi ja ikkagi 12 km veel minna - see ei ole lühike maa kui hästi edasi liikuda ei saa.
Iga samm ja tõuge peale 30-ndat km-it tähendas valu, ühtlast tuima ränka valu. Leiutasin enda jaoks sellise edasiliikumisviisi, et 50-100 m läbi valu sõitsin ja siis puhkasin nii kaua kuni hoog läks maha. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole krampidega sõita, aga tegelikkuses oli ikkagi nii valus, et enne viimast joogipunkti hakkasid pisarad iseenesest tulema ja jooki võttes pidin maha vaatama, et mind kiirabiautosse ei suunataks.
5 km lõpuni, 3 km lõpuni, viimane km, viimased paarsada meetrit ... seda tunnet ei ole lihtne kirjeldada kui lõpuks maha istuda sai ja rullid jalast ära. Aga see oligi seekordne maraton - läbi raskuste finiši poole! Ja see jääb meelde kauaks.
Seega - palju paremasse vormi ma sain 20 päevaga, aga vähesest treenitusest tingituna ei pidanud jalad üle 30 km seekord vastu. Õnneks oli vaim tugev ja sain juba 9-nda Tartu rulluisumaratoni medali kaela.
Aga nüüd jääbki täpselt 30 päeva järgmise rulluisumaratonini Berliinis. Vaatame, kuidas läheb ...
Nagu eelmises postituses päevi loetud sai, siis 20 päeva jooksul jõudis omajagu ette valmistada Tartu rullimaratoniks, s.h. ka ühe rulluisuvõistluse - Viimsi rullimaratoni raames 20 km - läbida. Tagantjärgi võib aga öelda, et tegemata jäi kasvõi katsetuse mõttes üks pikem sõit (vähemalt 30 km) ja nii oligi, et enne Tartu rulluisumaratoni 42 km starti minekut oli selle aasta pikimaks sõiduks seesama Viimsis sõidetud 20 km.
Aga nüüd võistluse enda juurde. Mis kõige tähtsam - ilm oli ideaalne - 22 kraadi sooja, päike, peaaegu tuuletu. Konkurendid olid kõik kohal nagu Tartus ikka on olnud. Plaan oli selline et alustada võimalikult rahulikult ja kugeda enda jaoks heas tempos esimesed 30 km ja kui siis jõudu üle jääb, võib natuke juurde panna. Aja osas mõtlesin, et kusagil 1 tund ja 55-57 minutit oleks selline paras aeg praeguse vormi ja valitud taktika kohta.
Stardist hakkasimegi vaikselt minema, esimesed kilomeetrid nagu alati, väga kerged ja lennukad, pidevalt pidi hoogu tagasi hoidma; ka esimesed tõusud olid üllatavalt kerged ja eriti lihtsalt läksid kilomeetrid 14-18 - siis oli täitsa selline tunne, et päris hea vorm on. Kõigis joogipunktides sai muidugi joodud, teenindus rajal oli väga korralik nagu Tartus ikka ja alati olnud on.
Esimene pool sõidust läbi - poolmaraton 58 minutiga - täpselt plaanide kohaselt; 24 km läbi, ikka veel üllatavalt hea olla; peale 30-ndat viimane suur tõus ja äkki, sekundipealt, toimus muutus - mõlemad reielihased krambis ja üle ei lähe mitte kuidagi :) Edasi sõita hästi ei saa, katkestamine ei tule kõne allagi ja ikkagi 12 km veel minna - see ei ole lühike maa kui hästi edasi liikuda ei saa.
Iga samm ja tõuge peale 30-ndat km-it tähendas valu, ühtlast tuima ränka valu. Leiutasin enda jaoks sellise edasiliikumisviisi, et 50-100 m läbi valu sõitsin ja siis puhkasin nii kaua kuni hoog läks maha. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole krampidega sõita, aga tegelikkuses oli ikkagi nii valus, et enne viimast joogipunkti hakkasid pisarad iseenesest tulema ja jooki võttes pidin maha vaatama, et mind kiirabiautosse ei suunataks.
5 km lõpuni, 3 km lõpuni, viimane km, viimased paarsada meetrit ... seda tunnet ei ole lihtne kirjeldada kui lõpuks maha istuda sai ja rullid jalast ära. Aga see oligi seekordne maraton - läbi raskuste finiši poole! Ja see jääb meelde kauaks.
Seega - palju paremasse vormi ma sain 20 päevaga, aga vähesest treenitusest tingituna ei pidanud jalad üle 30 km seekord vastu. Õnneks oli vaim tugev ja sain juba 9-nda Tartu rulluisumaratoni medali kaela.
Aga nüüd jääbki täpselt 30 päeva järgmise rulluisumaratonini Berliinis. Vaatame, kuidas läheb ...
No comments:
Post a Comment