Jah, jääb seekord 21 km, pole midagi teha. Aga parem siis see pool maad kui üldse mitte midagi 😊
Tänase 15 km rullitrenni käigus mõtlesin peamiselt selle üle millise taktikaga pühapäeval sõitma minna. Vorm on 21 km jaoks isegi enam-vähem ja kui minna viimast võtma, oleks äkki isegi võimalik 50 minuti piir alistada. Samas - see on minu 10-s, s.t. juubelisõit Tartus - ja see vääriks ehk teistsugust lähenemist kui on eelmised 9+1 (9 lõpetamist ja 1 katkestamine) olnud.
Seniste sõitude üks ühine omadus on alati olnud, et peale finišit on jube väsinud olemine olnud, mis omakorda tähendab et jõuvarusid on natuke valesti jaotatud. Ja peaaegu alati on tekkinud kusagil 30-35 km paiku küsimus "miks see kõik nii raske peab olema?"
Kuidas siis teha teistmoodi? Jõudsin kahe erineva variandini, mis mõlemad võiksid toimida:
1) Startida ja sõita koos kellegagi kes ei ole minust tasemelt tugevam. Nii on vähemalt teoorias välistatud ülepingutamine;
2) Startida võistlejaterivi lõpust ja hakata vaikselt ettepoole liikuma. Nii saaks tagatud mitte liiga kiire algus ja huvitav oleks ka vaadata kui mitmest uisutajast distantsi vältel mööda jõuab sõita.
Kas on mõni hea variant veel kuidas sõita poolmaratoni nii, et lõpus oleks ka hea tunne?
Juba nelja päeva pärast on selge kuidas siis seekordne Tartu rullisõit välja tuli ja milline tunne finišeerides oli 😉
No comments:
Post a Comment