Pikk tööpäev selja taga, nii vähemalt 10 tundi, vahel ka 12 - mitmed kohtumised klientidega, finantsanalüüsid, tehniliste lahenduste väljamõtlemised ... Päeva lõpuks on enamasti päris väsinud olek. Tihtipeale ka väga väsinud. Kui mõelda õhtul kella 6 või 7 paiku, et mida ülejäänud õhtuga ette võtta, ei tule viimasel ajal enam väga esimese asjana pähe, et paneks Nike`id jalga ja läheks 1-2 tunniks jooksma. Ilmselt ei ole ma ainuke jooksja, kellel peale pikki tööpäevi sellised tunded jooksmise suhtes on:)
Asja teebki raskeks see, et elades (Eesti mõistes) suures linnas, on võimalikke tegevusi nii palju, et peaaegu igal õhtul jooksma minek hakkab kohati endalegi tunduma natuke imelik. Teised (paljud normaalsed inimesed) lähevad peale tööpäeva lõppu välja, võtavad paar õlut, käivad kinos, kohvikus, niisama linnas ... sportlased - pudel vett kaasa, tossud jalga ja metsa.
Muidugi oleks lihtne, isegi väga lihtne teha nii, et kui ei ole tahtmist trenni minna, ei lähe. Aga ma tean, millega see minu puhul lõpeb - varsti ei teki seda tahtmist enam üldse ja siis uuesti alustamine võib jälle väga pikalt aega võtta.
Kuid kas siis oleks elu ilusam, kui peale pikka tööpäeva õlut või veini võtta ja niisama lõbusat elu elada ? Järgi proovitud, vägagi pikalt, ja võib öelda, et lõpuks tüütas ikka väga ära, ka enesetunne polnud tihtipeale kõige parem.
Aga milline oleks siis hea lahendus ? Hea lahendus on (minu puhul) see, et panen nüüd varsti tossud jalga ja teen korraliku jooksu, homme samuti, ülehomme ka ... ja eks siis teinekord leiab aega ka lõbusamaks eluks - ja kui lõbusamaid aegu on harvem, siis seda rohkem emotsioone nad pakuvad:)
Asja teebki raskeks see, et elades (Eesti mõistes) suures linnas, on võimalikke tegevusi nii palju, et peaaegu igal õhtul jooksma minek hakkab kohati endalegi tunduma natuke imelik. Teised (paljud normaalsed inimesed) lähevad peale tööpäeva lõppu välja, võtavad paar õlut, käivad kinos, kohvikus, niisama linnas ... sportlased - pudel vett kaasa, tossud jalga ja metsa.
Muidugi oleks lihtne, isegi väga lihtne teha nii, et kui ei ole tahtmist trenni minna, ei lähe. Aga ma tean, millega see minu puhul lõpeb - varsti ei teki seda tahtmist enam üldse ja siis uuesti alustamine võib jälle väga pikalt aega võtta.
 |
| Ideaalne jooksurada Võrumaal |
Aga milline oleks siis hea lahendus ? Hea lahendus on (minu puhul) see, et panen nüüd varsti tossud jalga ja teen korraliku jooksu, homme samuti, ülehomme ka ... ja eks siis teinekord leiab aega ka lõbusamaks eluks - ja kui lõbusamaid aegu on harvem, siis seda rohkem emotsioone nad pakuvad:)
7 comments:
Kuidas naine muidu sporti suhtub? Kas pahaseks ei saa, et mees peale tööpäeva lõppu veinitamise/lõbutsemise asemel metsa kaob?
Tuleb kaasa:)
Üksi oleks ikka päris raske peaaegu iga päev metsa jooksma minna.
Vot see on see koht, kus tuleb tagataskust välja tõmmata see kole abimees nimega distsipliin.
Alati võib muidugi väikse kompromissi teha, sest päris iga päev jooksmist hakkab tunduma kohustusena ja ilmselt sellest ka see motivatsiooni langus. Minu puhul töötab sellisel juhul mõte, et ma võin valida, mitte ei pea ja praegu ma valin vot nii. Samas on juba nii kenad valged hommikud, vahest hoopis hommikul teha päevale start ja tean ka seda, kuidas just pingelisel tööperioodil on enda liigutamine hädavajalik.
Igatahes jaksu!
Tänud!
Praegu olen küll veel iseenda sundimise meetodil ("Pean minema ja kogu lugu!"), aga küll varsti jälle paremaks läheb. Eks see on vist iga tegevusega nii, et on paremaid ja raskemaid perioode.
Hommikust trenni üritan süsteemsemalt suvest - nii kella 10-11 ajal hommikul. Vaatame, kuidas õnnestub.
Mina küll ennast sundima ei pea. Ma lihtsalt tahan minna jooksma.
L.V
Hea kuulda:)
Ma ka enamasti tahan, aga siiski tuleb ette perioode, kus pean ennast rohkem või vähem sundima. Minu jaoks on kohatine enda sundimine parem variant kui üldse trenn ära jätta.
Mul pigem selline variant, et sajab paduvihma ja tugev tuul......kodus vaatavad, et mis sa hull lähedki trenni ve?
Post a Comment