See nädal on siiani kuulunud rulluisutamisele. Teisipäeval oli tehnikatrenn Hiiu uuel rajal ja täna kiirendused Lillepi pargis.
Tehnika õppimisega on huvitavaks läinud - uute asjade õppimisel ja selgekssaamisel on tunda (ja isegi kõrvaltvaatajal näha), et tempo läheb kiiremaks ja jõud läheb tõukes nö. õigesse kohta. Ilmselt olen ma rulluisutamises aeglane õppija, sest üle 1-2 uue tehnilise nüansi ma tunni jooksul omandada ei suuda (lisaks sellele, et eelnevalt õpitu peab ka alles jääma). Selle nädala kõige suurem avastus oli, et tõuge käib läbi kanna. Kui selle tunde kätte sai, oli kohe tunda, et liikumine muutus tuntavalt.
Lisaks on tehnikatundidel see hindamatu efekt, et kui endal on juba tunne, et eelmisel korral omandatu on vahepeal täiesti selgeks saanud, siis juba tunni alguses selgub, et treeneri pilgu läbi see päris nii ei ole ja tuleks veel tublisti harjutada ...
Lisaks tehnikale olen paralleelselt üritanud ka kiirust vaikselt tõstma hakata. See on küll suhteliselt raske ülesanne, sest kui õpitud nüansse üritad kiirendustesse panna, siis laguneb tehnika kiiresti ja mida rohkem väsimust tekib, seda raskem on samuti õpitud tehnikat koos hoida. Peab harjutama ja palju. Praegu saab öelda vaid seda, et kiirus Lillepi pargi 2,5 km-sel ringil kasvab iga nädalaga ja läheneb jõudsalt 30 km/h - seda küll esialgu 2,5 km-sel distantsil üksi sõites, aga hea algatuseks seegi. Kui 30 km/h kannatan ära sõita septembri lõpus Lillepi ringil, saab öelda, et olen enda jaoks megaarengu sel suvel uiskudel teinud.
Lisaks on tehnikatreeningute käigus selgunud üks asi, mille peale ise ei oleks üldse tulnud - tasakaal ei ole väga hea. Sõites väliskandil ja kandes keharaskust ühelt küljelt teisele läheb päris head koordinatsiooni ja tasakaalu vaja, et see sõit ilusasti välja tuleks.
Aga nagu ma aru olen saanud, on senised ja järgmise kuu planeeritud tehnikatrennid alles algus ehk soojendus, et mingi aimdus kätte saada, mis asi see rulluisutamine siis ikkagi täpsemalt on. Novembrist läheb tõsisem töö lahti, et juba järgmisel kevadel liikuda suurematel kiirustel ja ilusama stiiliga.
Siia lõpetuseks sobib väga hästi Thomas Carlyle poolt öeldu: "Mine nii kaugele, kui näha suudad. Sinna jõudnud, suudad näha veel kaugemale."
Tehnika õppimisega on huvitavaks läinud - uute asjade õppimisel ja selgekssaamisel on tunda (ja isegi kõrvaltvaatajal näha), et tempo läheb kiiremaks ja jõud läheb tõukes nö. õigesse kohta. Ilmselt olen ma rulluisutamises aeglane õppija, sest üle 1-2 uue tehnilise nüansi ma tunni jooksul omandada ei suuda (lisaks sellele, et eelnevalt õpitu peab ka alles jääma). Selle nädala kõige suurem avastus oli, et tõuge käib läbi kanna. Kui selle tunde kätte sai, oli kohe tunda, et liikumine muutus tuntavalt.
Lisaks on tehnikatundidel see hindamatu efekt, et kui endal on juba tunne, et eelmisel korral omandatu on vahepeal täiesti selgeks saanud, siis juba tunni alguses selgub, et treeneri pilgu läbi see päris nii ei ole ja tuleks veel tublisti harjutada ...
Lisaks tehnikale olen paralleelselt üritanud ka kiirust vaikselt tõstma hakata. See on küll suhteliselt raske ülesanne, sest kui õpitud nüansse üritad kiirendustesse panna, siis laguneb tehnika kiiresti ja mida rohkem väsimust tekib, seda raskem on samuti õpitud tehnikat koos hoida. Peab harjutama ja palju. Praegu saab öelda vaid seda, et kiirus Lillepi pargi 2,5 km-sel ringil kasvab iga nädalaga ja läheneb jõudsalt 30 km/h - seda küll esialgu 2,5 km-sel distantsil üksi sõites, aga hea algatuseks seegi. Kui 30 km/h kannatan ära sõita septembri lõpus Lillepi ringil, saab öelda, et olen enda jaoks megaarengu sel suvel uiskudel teinud.
Lisaks on tehnikatreeningute käigus selgunud üks asi, mille peale ise ei oleks üldse tulnud - tasakaal ei ole väga hea. Sõites väliskandil ja kandes keharaskust ühelt küljelt teisele läheb päris head koordinatsiooni ja tasakaalu vaja, et see sõit ilusasti välja tuleks.
Aga nagu ma aru olen saanud, on senised ja järgmise kuu planeeritud tehnikatrennid alles algus ehk soojendus, et mingi aimdus kätte saada, mis asi see rulluisutamine siis ikkagi täpsemalt on. Novembrist läheb tõsisem töö lahti, et juba järgmisel kevadel liikuda suurematel kiirustel ja ilusama stiiliga.
Siia lõpetuseks sobib väga hästi Thomas Carlyle poolt öeldu: "Mine nii kaugele, kui näha suudad. Sinna jõudnud, suudad näha veel kaugemale."
No comments:
Post a Comment