Kuigi tänahommikusse trenni sai vähemalt Kuressaares minna peaaegu sarnase riietusega nagu talvel soojemate ilmadega suusatamas käiakse, oli see ju alles 3 päeva tagasi kui Raplas rullitades oli ka parimas vormis olevatel võistlejatel kuumuse tõttu päris raske.
Seega siis võtsime pühapäeva hommikul suuna Rapla poole. Et võistlustel ka mõned pealtvaatajad oleks, on kõige kindlam nad ise kaasa võtta - seekord oli toetusnaiskonna esindaja Gea Raplas kohal. Ilm oli muidugi väga palav ja hirm eesootava ees muudkui suurenes - tulid meelde Tartu Rulluisumaratonid, mis on sõidetud enam kui 30-kraadises kuumuses ja millest mitte midagi head meenutada ei ole. Aga Rapla eeliseks oli lühike distants - napid 16 km.
Seega siis 10.30 olime juba Raplas kohal, Maxima parklas õnnestus leida isegi üks vaba koht ning võiski juba võistluskeskuses ringi vaadata ning samuti kell 11.00 alanud lastesõitudele raja ääres kaasa elada. Seejärel, nii umbes 40 minutit enne starti näitas tõelisi organisaatorivõimeid toetusnaiskonna esindaja Gea, kes võlus imelise kiirusega välja äkitselt väga vajalikuks muutunud söetabletid. Öeldi, et 4 tabletti alla neelata ja kõik probleemid on lahendatud. Nii oligi :)
Enne starti tegin väikse soojenduse - sõitsin rullidega stardist algavast langusest alla ning üles tagasi. Kohe oli aru saada, et ei saa kerge see sõit olema; isegi mäest alla oli kuidagi raske see liikumine, ülestulemisest rääkimata. Rohkem igaks juhuks ühtegi liigutust enne starti ei teinud, et jõudu maksimaalselt säästa. Kell 12.05 antigi siis start kannatuste rajale. Rada kulges Raplast 8 km Järvakandi poole, siis ümberpöörd ja tagasi. Stardis oli 110 uisutajat. Võtsin koha sisse võistlejaterivi keskosas. Jalad olid pehmed, iga samm oli raske, lisaks oli esimesed 8 km ka tuul vastu. Alates 5 km-st käis pidev võitlus iseendaga - veel 1 km kannatan grupis ära, siis lihtsalt kulgen aeglases tempos lõpuni, ... veel 1 km, veel ... ja nii kuni 15 km-ni välja :)
Strateegilise vea tegin 8 km kohal, kus oli ümberpöörde koht - jäin grupis kehvale positsioonile ja kuna paar sõitjat, kes mu ees olid, ka kergelt koperdasid, läks grupi esimene pool eest minema ja "pehme jalaga" minust mingit järelesõitjat ka ei olnud (sinna see 10 koha võrra parem lõpptulemus ka kadus). Seega siis - tagasi Raplasse 8 km allatuult - oleks nagu pidanud olema kergem, aga ei olnud, sest päike ja kuumus hakkasid oma tööd tegema ja kui lõpuni jäi ca. 1,5 km, tuli meelde eelmisel päeval toetusnaiskonna moodustanud Triinu sõnum enne starti: "ära üldse mõtle kohast ega ajast, proovi selle kuumusega lihtsalt niimoodi lõpuni sõita, et enesetunne oleks OK." See lause tuli meelde õigel ajal, sest vähemalt sisetunne ütles sel hetkel seda, et kui kohe "jalga sirgeks" ei lase, tuleb vist kiirabibrigaadil Raplast 1 km Järvakandi poole sõita - nii ülekuumenenud tunne oli tekkinud.
Seega siis viimased 1,5 km läksid natuke kergemas tempos, lõputõusul panin küll niipalju tempot juurde, et keegi tagant mööda ei läheks ja see ka õnnestus. Kokkuvõttes siis 58 koht ja 16 km läbimiseks kulus 38 minutit. Peale finishit soovitas toetusnaiskond visata kuhugi puu alla vilusse nii kauaks pikali, et elu uuesti sisse tuleks ja see oli õige mõte. ca 10 minutit puhatud, võis minna kaasa elama maratonidistantsi sõitjatele, mille finishis avanes seekord selline pilt:
Mis aga toimus maratonidistantsi liidergrupis ja kuidas täpsemalt Raplas võitjad selgusid, sellest saab lugeda fantastiliselt lennukast ülevaatest Albe Team/Bonti kodulehelt.
Järgmine EMT Rullituuri etapp toimub juba 8. juunil Viitnal. Mina loodan oma Rapla 58 koha vahetada nii umbes 35-40 koha vastu Viitnal.
Seega siis võtsime pühapäeva hommikul suuna Rapla poole. Et võistlustel ka mõned pealtvaatajad oleks, on kõige kindlam nad ise kaasa võtta - seekord oli toetusnaiskonna esindaja Gea Raplas kohal. Ilm oli muidugi väga palav ja hirm eesootava ees muudkui suurenes - tulid meelde Tartu Rulluisumaratonid, mis on sõidetud enam kui 30-kraadises kuumuses ja millest mitte midagi head meenutada ei ole. Aga Rapla eeliseks oli lühike distants - napid 16 km.
Seega siis 10.30 olime juba Raplas kohal, Maxima parklas õnnestus leida isegi üks vaba koht ning võiski juba võistluskeskuses ringi vaadata ning samuti kell 11.00 alanud lastesõitudele raja ääres kaasa elada. Seejärel, nii umbes 40 minutit enne starti näitas tõelisi organisaatorivõimeid toetusnaiskonna esindaja Gea, kes võlus imelise kiirusega välja äkitselt väga vajalikuks muutunud söetabletid. Öeldi, et 4 tabletti alla neelata ja kõik probleemid on lahendatud. Nii oligi :)
Enne starti tegin väikse soojenduse - sõitsin rullidega stardist algavast langusest alla ning üles tagasi. Kohe oli aru saada, et ei saa kerge see sõit olema; isegi mäest alla oli kuidagi raske see liikumine, ülestulemisest rääkimata. Rohkem igaks juhuks ühtegi liigutust enne starti ei teinud, et jõudu maksimaalselt säästa. Kell 12.05 antigi siis start kannatuste rajale. Rada kulges Raplast 8 km Järvakandi poole, siis ümberpöörd ja tagasi. Stardis oli 110 uisutajat. Võtsin koha sisse võistlejaterivi keskosas. Jalad olid pehmed, iga samm oli raske, lisaks oli esimesed 8 km ka tuul vastu. Alates 5 km-st käis pidev võitlus iseendaga - veel 1 km kannatan grupis ära, siis lihtsalt kulgen aeglases tempos lõpuni, ... veel 1 km, veel ... ja nii kuni 15 km-ni välja :)
Strateegilise vea tegin 8 km kohal, kus oli ümberpöörde koht - jäin grupis kehvale positsioonile ja kuna paar sõitjat, kes mu ees olid, ka kergelt koperdasid, läks grupi esimene pool eest minema ja "pehme jalaga" minust mingit järelesõitjat ka ei olnud (sinna see 10 koha võrra parem lõpptulemus ka kadus). Seega siis - tagasi Raplasse 8 km allatuult - oleks nagu pidanud olema kergem, aga ei olnud, sest päike ja kuumus hakkasid oma tööd tegema ja kui lõpuni jäi ca. 1,5 km, tuli meelde eelmisel päeval toetusnaiskonna moodustanud Triinu sõnum enne starti: "ära üldse mõtle kohast ega ajast, proovi selle kuumusega lihtsalt niimoodi lõpuni sõita, et enesetunne oleks OK." See lause tuli meelde õigel ajal, sest vähemalt sisetunne ütles sel hetkel seda, et kui kohe "jalga sirgeks" ei lase, tuleb vist kiirabibrigaadil Raplast 1 km Järvakandi poole sõita - nii ülekuumenenud tunne oli tekkinud.
Seega siis viimased 1,5 km läksid natuke kergemas tempos, lõputõusul panin küll niipalju tempot juurde, et keegi tagant mööda ei läheks ja see ka õnnestus. Kokkuvõttes siis 58 koht ja 16 km läbimiseks kulus 38 minutit. Peale finishit soovitas toetusnaiskond visata kuhugi puu alla vilusse nii kauaks pikali, et elu uuesti sisse tuleks ja see oli õige mõte. ca 10 minutit puhatud, võis minna kaasa elama maratonidistantsi sõitjatele, mille finishis avanes seekord selline pilt:
 |
| ALBE Team/ Bonti esindajad Kert Keskpaik ja Marten Liiv sõbralikult finisheerimas Foto autor: Gea |
Järgmine EMT Rullituuri etapp toimub juba 8. juunil Viitnal. Mina loodan oma Rapla 58 koha vahetada nii umbes 35-40 koha vastu Viitnal.
7 comments:
Nüüd said ka kahjuks tunda seda, millest ma iga kord räägin nende poolmaratoni tagasipöörete kohta. Ma ise küll seekord ei sõitnud, elasin raja kõrval kaasa, aga kahjuks sai see kurv nii mõnelegi, kes tavaliselt koos minuga sõidavad, seal saatuslikuks.
Viitnas olen aga uuesti rajal, kuigi ega seda uisuvormi väga nagu ei ole. Rajal näeme! :)
Ma arvan, et kui järgmine kord rajal tagasipööre on, teen nii, et sõidan selleks ajaks grupi ette, et saaks korraliku hoo pealt ära pöörata. Seekord oli enda eeltöö raja osas nõrk - ei teadnud täpselt, kuidas tagasipööre lahendatud on ja kui vorm ka kõige parem pole, ega siis grupile enam väga lihtne järgi sõita ei ole
Miks te oma ettevõttega toetate just rulluisutamist mitte mõnda teist vastupidavusala?
Miks te oma ettevõttega toetate just rulluisutamist mitte mõnda teist vastupidavusala?
Kirjutan sellest ühes järgmistest lugudest pikemalt - millised vastupidavusalad on täna Eestis sponsoritele atraktiivsed ja miks
Kui tegu on tagasipöördega kuskil rajal, siis on need tagasipöörded kõik ühesugused. Grupi ees on vast jah kõige ohutum kurvi minna. Aga lühikest otsa sõites soovitan ikkagi ettevaatlik olla. Eriti kui pisikeste (aga üprid kiirete) sõitjatega ühte gruppi sattuma peaksid. :)
Ettevaatlik tuleb olla jah, ka enda läheduses oli mitu sõitjat kukkumisele väga lähedal, üks sõitis rajalt välja, aga jäi püsti.
Paar lühikest sõitu veel ja siis pean maratonidele üle minema - seal enam erilisi probleeme tagasipööretega vist ei ole :)
Post a Comment