Üle pika aja jooksuvõistlusel - Narva Energiajooks 2014

Mõte osaleda Narva Energiajooksul tuli ainult mõned päevad enne jooksu toimumist. Tuleb öelda, et kuna Energiajooksule tehti ka meedias omajagu reklaami, siis jäi see meelde ja õigel hetkel muutus ka osalusotsuseks.

Huvitaval kombel on Narva mulle aasta-aastalt aina rohkem meeldima hakanud ja kui seekord osalustasu sai makstud, hakkasin kohe ootama Narva-sõitu. Pealegi oli seekord ka kaaslane Tallinnast kaasas.

Registreeritud sai muidugi 7 km ajavõtuta jooksule ja algne plaan oli see distants käies läbida. Aga ma ei tea mis põhjusel muutus plaan käimisest jooksuks nii umbes pool tundi enne starti. Soovisin kaaslasele näidata, et rahulikus tempos jooksmine võib vägagi nauditav olla. Ja seda see oligi. Kui kaaslane oli varasemalt kõige rohkem järjest jooksnud 2-3 km, siis seekord sai peaaegu kogu 7 km joostud. Oleks veel kaaslasel ka õige riietus seljas olnud (liiga paksud riided olid), oleks kogu distants järjest joostud saanud.

Narva 7 km distants sobib ka jooksjatele, kes tegelevad jooksmisega harva ja ei ole eriti heas jooksuvormis, sest rada on lihtne - ainult üks tõus ja kõik ülejäänu toimub siledal maal. Ja sellest on jooksjate massid väga hästi aru saanud, sest 7 km distantsil oli peaaegu 2000 osalejat.

Järgmine aasta lähme jälle ja see aasta peab vist Ööjooksule ka minema, sest huvitav-huvitav, mind aastaid painanud jalavalud pole endast juba pikemat aega märku andnud :)

Jooksu võitja :)
Foto autor: Triinu

Kireva nädalavahetuse ootel

Kui paar kuud tagasi sai selle aasta võistlusi kalendrisse märgitud, siis kuupäevadele 14-15 juuni oli kirjutatud 3 varianti - Tabasalu Rullimaraton, Märjamaa Rattamaraton ja Narva Energiajooks.

Narva Energiajooksuga on lihtne - see on pühapäeval ja selleks päevaks konkureerivaid üritusi ei ole, nii et selle valikuga on lihtne. Seekord on valitud distantsiks 7 km ajavõtuta jooks. Miks selline distants? Kuna eelmisel päeval on korralik võistlus, siis kaks päeva järjest väsitamist minu praegune vorm hästi ei võimalda. Ja mis veel olulisem - selleks võistluseks tuleb ka üks kaaslane kaasa ja vahelduseks on täitsa lahe kellegagi koos distantsi läbida. Eriti sellist kergemat distantsi.

Aga laupäev - Tabasalu Rullimaraton või Märjamaa Rattamaraton? Kuigi tahaks mõlemast osa võtta, siis seda ei saa ja tuleb üks välja valida. Ega ühtegi ratsionaalset põhjust valikul ei ole, aga valikuks on Tabasalu Rullimaratoni poolmaraton. Äkki tuleb natuke edukam sõit kui oli Viitnal? Igatahes said rulluisud eile uued laagrid peale Viitna vihmas sõitmist ja tänased 20 km rullidel olid selle aasta ühed lennukamad kohe kindlasti.

Tallinn udus - tavapärane vaatepilt viimasel ajal mere ääres sportijatele
Foto autor: Gea

Alati ei peagi kõik hästi minema ehk katkestamine Viitna Rullimaratonil

Stardieelne seis oli ideaalne - teekate märg, vihmalootus ka võistluse ajaks, suhteliselt jahe ilm suve kohta, hea enesetunne. Sihiks oli võetud vahetada Raplarulli 60 koht 35-40 koha vastu. Viimase kahe nädala trennide põhjal tundus see siht vägagi reaalne ning arvestades, et mulle meeldib vihmaga rullitada, oli kõik justkui ideaalne.

Sõidu algusoas läks ilusasti - sain sobiva koha (nagu hiljem selgus, olingi kahel esimesel ringil kohtadel 35-40), sõit läks rahulikult käima; ainult üks korralik kukkumine esimesel ringil minu läheduses toimuski (see küll see-eest 1-2 m kaugusel eespool), samas vihmaga võis oodata palju rohkem kukkumisi.

Esimene ring läks väga kergelt, ka teine ring läks enam-vähem, aga teise ringi lõpus hakkas kuidagi ootamatult raske ja nii teise ringi viimane kilomeeter kui kolmanda ringi algus näitasid, et püstitatud eesmärgini täna ei jõua. Aga taanduda enam-vähem korralikult positsioonilt kahe viimase ringiga 10-15 kohta tahapoole ja ennast sealjuures ka korralikult ära väsitada, ei tundunud täna üldsegi ahvatlev perspektiiv ja nii otsustasingi juba kolmanda ringi suhteliselt alguses, et aitab küll tänaseks. Tundus õige otsus ja tundub seda siiani. Pealegi - juba järgmisel laupäeval on Tabasalu Rullimaraton, 21.06 suur rullivõistlus Ostravas ja 06.07 rullimaraton Pärnus, nii et tulemuste parandamise kohti on piisavalt.

Vaatamata ebaõnnestunud võistlemisele võib tänase päevaga ikkagi rahule jääda, sest võistlus on ju ikkagi kõige parem treening ning EMT Rullituur nii hästi korraldatud üritus, et ootan juba järgmist laupäeva!

Fotode autor: Gea

Raplarull 2014 - reportaaz võistlejaterivi keskelt

Kuigi tänahommikusse trenni sai vähemalt Kuressaares minna peaaegu sarnase riietusega nagu talvel soojemate ilmadega suusatamas käiakse, oli see ju alles 3 päeva tagasi kui Raplas rullitades oli ka parimas vormis olevatel võistlejatel kuumuse tõttu päris raske.

Seega siis võtsime pühapäeva hommikul suuna Rapla poole. Et võistlustel ka mõned pealtvaatajad oleks, on kõige kindlam nad ise kaasa võtta - seekord oli toetusnaiskonna esindaja Gea Raplas kohal. Ilm oli muidugi väga palav ja hirm eesootava ees muudkui suurenes - tulid meelde Tartu Rulluisumaratonid, mis on sõidetud enam kui 30-kraadises kuumuses ja millest mitte midagi head meenutada ei ole. Aga Rapla eeliseks oli lühike distants - napid 16 km.

Seega siis 10.30 olime juba Raplas kohal, Maxima parklas õnnestus leida isegi üks vaba koht ning võiski juba võistluskeskuses ringi vaadata ning samuti kell 11.00 alanud lastesõitudele raja ääres kaasa elada. Seejärel, nii umbes 40 minutit enne starti näitas tõelisi organisaatorivõimeid toetusnaiskonna esindaja Gea, kes võlus imelise kiirusega välja äkitselt väga vajalikuks muutunud söetabletid. Öeldi, et 4 tabletti alla neelata ja kõik probleemid on lahendatud. Nii oligi :)

Enne starti tegin väikse soojenduse - sõitsin rullidega stardist algavast langusest alla ning üles tagasi. Kohe oli aru saada, et ei saa kerge see sõit olema; isegi mäest alla oli kuidagi raske see liikumine, ülestulemisest rääkimata. Rohkem igaks juhuks ühtegi liigutust enne starti ei teinud, et jõudu maksimaalselt säästa. Kell 12.05 antigi siis start kannatuste rajale. Rada kulges Raplast 8 km Järvakandi poole, siis ümberpöörd ja tagasi. Stardis oli 110 uisutajat. Võtsin koha sisse võistlejaterivi keskosas. Jalad olid pehmed, iga samm oli raske, lisaks oli esimesed 8 km ka tuul vastu. Alates 5 km-st käis pidev võitlus iseendaga - veel 1 km kannatan grupis ära, siis lihtsalt kulgen aeglases tempos lõpuni, ... veel 1 km, veel ...  ja nii kuni 15 km-ni välja :)

Strateegilise vea tegin 8 km kohal, kus oli ümberpöörde koht - jäin grupis kehvale positsioonile ja kuna paar sõitjat, kes mu ees olid, ka kergelt koperdasid, läks grupi esimene pool eest minema ja "pehme jalaga" minust mingit järelesõitjat ka ei olnud (sinna see 10 koha võrra parem lõpptulemus ka kadus). Seega siis - tagasi Raplasse 8 km allatuult - oleks nagu pidanud olema kergem, aga ei olnud, sest päike ja kuumus hakkasid oma tööd tegema ja kui lõpuni jäi ca. 1,5 km, tuli meelde eelmisel päeval toetusnaiskonna moodustanud Triinu sõnum enne starti: "ära üldse mõtle kohast ega ajast, proovi selle kuumusega lihtsalt niimoodi lõpuni sõita, et enesetunne oleks OK." See lause tuli meelde õigel ajal, sest vähemalt sisetunne ütles sel hetkel seda, et kui kohe "jalga sirgeks" ei lase, tuleb vist kiirabibrigaadil Raplast 1 km Järvakandi poole sõita - nii ülekuumenenud tunne oli tekkinud.

Seega siis viimased 1,5 km läksid natuke kergemas tempos, lõputõusul panin küll niipalju tempot juurde, et keegi tagant mööda ei läheks ja see ka õnnestus. Kokkuvõttes siis 58 koht ja 16 km läbimiseks kulus 38 minutit. Peale finishit soovitas toetusnaiskond visata kuhugi puu alla vilusse nii kauaks pikali, et elu uuesti sisse tuleks ja see oli õige mõte. ca 10 minutit puhatud, võis minna kaasa elama maratonidistantsi sõitjatele, mille finishis avanes seekord selline pilt:

ALBE Team/ Bonti esindajad Kert Keskpaik ja Marten
Liiv sõbralikult finisheerimas
Foto autor: Gea

Mis aga toimus maratonidistantsi liidergrupis ja kuidas täpsemalt Raplas võitjad selgusid, sellest saab lugeda fantastiliselt lennukast ülevaatest Albe Team/Bonti kodulehelt.

Järgmine EMT Rullituuri etapp toimub juba 8. juunil Viitnal. Mina loodan oma Rapla 58 koha vahetada nii umbes 35-40 koha vastu Viitnal.

Ruila III rattamaraton - reportaaz võistlejate rivi tagumisest otsast

"Kus kohas see Ruila üldse täpsemalt asub?" oli minupoolne küsimus reedel kui hakkasin vaatama, mis kell laupäeval start on ja kuhu üldse täpsemalt minna tuleb. Et edaspidi selliseid rumalaid küsimusi vähem oleks, olen planeerinud sel aastal põhjalikumalt tutvust teha Läänemaaga ja ideaalse võimaluse selleks annab Marimetsa Kapp maastikurattavõistluste sari, mille esimene osavõistlus toimuski sel laupäeval Ruilas.

Minu jaoks on võistlustel käimine lõbus ettevõtmine, sest peaaegu kunagi ei toimu võistlustele minek üksinda. Seekord oli kaasas Triinu, kes tegi ka mõned fotod (nii eelmise kui selle loo juures olevad pildid). Kohapeal sai kiirelt kätte numbri, enne starti sai veel natuke vaadatud läheduses toimunud ratsutamisvõistlusi ning lastesõite ja kell 13.15 antigi juba start lühema distantsi sõitjatele. Plaan oli seekord lihtne - kuna viimasest võistlusest oli möödas juba 8 kuud, laupäevasele võistlusele järgneb pühapäevane rulluisuvõistlus, väljas on tappev kuumus ning hiljuti oli haiguse tõttu kuuajane sunnitud treeningpaus - sõidan rahulikult ehk järgin Avo poolt välja öeldud põhimõtet: "Ja nüüd saab rattahooaeg tõesti hoo sisse. See aga ei tähenda, et peab kihutama hakkama vaid võib vabalt ka rahulikult kulgeda ning loodust ja seltskonda nautida! Teist sellist sarja maailmas pole - tule ja kae perra."

Aga kas see rahulikult sõitmine nii lihtne ongi? On endalgi meeles mitmed korrad, kus läksin "rahulikult sõitma" ja 15 km läbimise järel olin juba nii läbi, et ikka andis lõpuni pingutada :) Aga seekord oli selles mõttes lihtsam rahulikult võtta, et teadsin, milline "põrgu" pühapäevasel rulluisuvõistlusel ees ootab.

Stardi ootel

Seega siis - kell sai 13.15 ja lühema distantsi sõitjad lähetati rajale. Esimesed paar kilomeetrit oli kruusatee ning võistlejaterivi tagumine ots hakkas kulgema kiirusega 20 km/h. Tundus igati sobiv tempo. Järgnenud metsalõik hakkas reaalsust paremini kohale tooma - tuulevaikus, päike, ratas eriti edasi ei liigu ... aga varsti järgnes jälle päästev kruusatee, siis põllupealne lõik, jälle kruusatee ning äkki avastasin, et joogipudel hakkab tühjaks saama, aga lõpuni on veel omajagu maad. Aga õnneks oli ca 9 km enne lõppu võimalus tee ääres külma kaevuveega joogipudeleid täita. Suured tänud :)

Peale joogipudelite täitmist tuli lõik, kus eranditult kõik tagumise otsa ratturid, kelle läheduses sõitsin, astusid ratastelt maha ja hakkasid jala marssima, ratas käekõrval. Mina ka solidaarselt teistega koos. Samas möödusid meist järjest pika maa sõitjad ning silma jäi sõitjate erakordselt suur viisakus - kui neile tehti rada vabaks, öeldi selle peale ka peaaegu alati viisakas "Aitäh!" Kui see raskem rajaosa läbi sai, istusid tagumise otsa ratturid jälle ratastele ja sõit finishi poole jätkus - metsateed, karjääri teed, kruusateed ... Ja siis kui minu spidomeetri järgi pidi lõpuni jääma nii 2-3 km ja oma mõtetega olingi juba samahästi kui finishis, öeldi raja äärest, et 6 km veel lõpuni. See ei tundunud üldse naljakas. Aga õnneks eksiti :)

Enne finishit lasin veel sõbralikult kõik lühema maa sõitjad, kes viimastel kilomeetritel tublisti hoogu lisasid, endast mööda ja nii saingi finisheerida uhkes üksinduses. Ja kuigi sõitsin tõesti väga rahulikult ja hoidsin ennast kogu distantsi tagasi, olin lõpuks ikkagi omajagu väsinud. Eks kuumus ja distantsil veedetud 1,5 tundi olid oma töö ikkagi teinud.

Kui sõidad poole jõuga, jääd ka finishis
pildile poolikult :)

Marimetsa Kapi järgmine etapp toimub juba 14. juunil Märjamaal ja siis proovin ise ka ennast natuke kiiremalt liigutada, sest sellist avantüüri nagu sel nädalavahetusel ette võtsin (kaks võistlust kahe päeva jooksul) niipea enam ette võtta ei plaani. Aga juba ette võib öelda, et laupäevane aeglane sõit tasus ennast kuhjaga ära kui vaadata nädalavahetuse võistlusi tervikuna. Aga Raplarullist juba järgmises loos, mõne päeva pärast.

Ja mis jäi ütlemata - Ruila etapi korraldus oli tõesti hea - kõik toimis vähemalt minu jaoks ideaalselt ja ka pealtvaataja Triinu jäi oma päevaga Ruilas rahule.

Panoraamvaade võistluskeskusele

Võistlushooaeg avatud!

Lõpuks on käes 24. mai, mis oli juba ammu planeeritud võistlushooaja alguseks. Pikka juttu täna ei kirjuta - eks palav ilm on teinud oma töö ja järgmise stardini homme Raplas on jäänud vaid 14 tundi. Aga täna siis mõned Triinu poolt tehtud fotod imeilusast Ruilast, kus toimus Ruila III rattamaraton ning peale homset RaplaRulli tuleb sõnaline kokkuvõte sellest fantastilisest nädalavahetusest.

Tagantjärgi reportaaz Viljandist

Veel enne kui tulevad peale nädalavahetuse spordivõistlused saan tagantjärgi avaldada ühe reportaazi, mille pani 1. mai Viljandi järvejooksu kohta kirja minuga koos ümber Viljandi järve ringi teinud, alloleval pildil figureeriv sportlane. Tagantjärgi seepärast, et reportaaz, mille loo autor Triinu kirja pani, oli mõeldud eelkõige kooli jaoks, aga kooliasjad valmivad teatavasti alati viimasel minutil ning minuni jõudiski see reportaaz 1. mai üritusest 20. mail :)

85. Suurjooks ümber Viljandi järve

1.mail toimus 85. Suurjooks ümber Viljandi järve. Läksin sinna oma isaga, kuid mitte jooksma, vaid mõtlesime osa võtta kepikõnnist. Minu ainsad mõtted olid, et ah mis see 12 km ära pole -lihtne ju! Käkitegu. Päris nii see siiski polnud.

Kohale jõudes oli ilm väga külm - kohati oli ainult 0 kraadi. Sadas ka vihma. Meil oli stardini aega veel poolteist tundi ja selle veetsime autos istudes. Enamus inimesi meie ümber tegi aktiivselt soojendust - põlve-ja sääretõsteid. Mina olin endas päris kindel ja ei kavatsenduki soojendust teha, kuna arvasin, et kepikõnni jaoks pole see vajalik.

Nägime ka Eesti peaministrit Taavi Rõivast.

Kell 12 oli jooksustart. Ligi 3100 inimest startis ning vaatepilt oli väga vahva - suur rahvamass startimas Viljandi linna suunas. Nende seas oli ka palju värvikaid tegelasi, kellest paljud olid kostüümides ja oli ka palju naistegruppe samasuguste pluusidega.

10 minutit hiljem anti start kepikõndijatele. Kepikõndijaid oli umbes 500. Olime isaga viimaste seas, kuid saime kiiresti edasi liigutud. Meie kõrval oli väga vahva seltskond - 4 inimest, kellest igaüks oli riietunud loomakostüümi, neid oli väga naljakas jälgida.

Raja distantsiks oli 11,5 km. Ma ei olnud sellel jooksul kunagi varem käinud ja rada oli minu jaoks päris raske. Juba esimesel tõusul oli suus veremaitse ja vahepeal tekkis hirmus tahtmine ennast kraavi visata ja lähima tunni jooksul mitte püsti tõusta.

Kokku oli rajal 3 suuremat tõusu ja need võtsid vahepeal hinge kinni. Õnneks oli ka 3 joogipunkti, kus sai juua vett ning spordijooki. Joogipunktid olid parim osa kogu rajal - oli tunne, et tänu neile ma suutsingi selle raja läbi käia. Ilma nendeta oleks ikka väga nadi enesetunne olnud.

Raja ääres ergutasid lapsed, kes külma trotsides mängisid erinevaid pille. Neid oli äärmiselt vahva jälgida ning neid oli kaugelt kuulda, mis andis raskel rajal palju motivatsiooni!

Jõudime finišisse ajaga 1:47. Ma arvan, et see oli üpris hea aeg, arvestades, et ma polnud peaaegu üldse trenni teinud.

Finišis saime ka ilusa medali, pudeli vett ja paki spagette.

Oli võimalik ka saada toidutalongiga suppi, kuid järjekord oli pikk, ilm oli veelgi jahedamaks läinud ja külm oli olla. Otsustasime hoopis, et sõidame kuskile ja sööme friikartuleid. Mitte kunagi pole friikartulid nii hästi maitsenud kui peale selle raske raja ületamist!

Terve aja jooksul, mil käisime, ei hakanud kordagi vihma sadama, see oli väga tore.

   Jooksu võitis Roman Fosti, Stamina spordiklubi esindaja ajaga 0:36:39. Naistest võitis Jekaterina Patjuk ajaga 41:22.  Jäin üritusega väga rahule ja kavatsen ka järgmine aasta osa võtta.

Kalendri koostamine

"Vanasti" oli kalendri koostamine lihtne - võtsid lahti keskkonna sportinfo.ee ning said sealt kätte valdava enamuse arvestatavatest jooksu-, ratta- ja rulluisuvõistlustest. See keskkond on nüüd järjest tagasihoidlikumaks muutunud ning juba eelmisel aastal ei saanud kätte infot kõigi huvipakkuvate võistluste kohta. Seetõttu oli selle aasta võistluste kalendri koostamine üks paras ettevõtmine.

Aga toimus see siis minul nii: esimesena märkisin kalendrisse EMT Rullituuri võistlused. Enamus neist toimuvad sobivatel aegadel; ainult üks võistlus (Tartu) ei sobi muude plaanidega kokku. Järgmisena võtsin ette Lääne-Eesti maastikuratta võistluste Marimetsa Kapp kalendri - samuti suur osa kuupäevi sobisid; mõned üksikud küll ühtisid rullivõistlustega, aga 8-st 5 peaks kindlasti sobima. Siis muidugi Tartu Maratoni üritused (rulluisk ja maastikuratas) - need on nii tähtsad üritused, et nendele kuupäevadele üldiselt muude sarjade üritusi ei panda. Siis rulluisu välisvõistlused (2 tk). Ja kuigi jooksmisega on lood jätkuvalt kahtlased, tegin lahti ka järvejooksude sarja kalendri - siin ei sobinud kahjuks mitte ükski kuupäev. Loogiline jätk - linnajooksude sari - päris mitu üritust sobisid. Siis veel mõned üritused Lõuna-Eestis, mis ei kuulu ühtegi sarja, aga lihtsalt meeldivad ning oligi kalender koos :)

Siin jääb sel aastal osalemata - muidu ei jõua
Emadepäeva üritustele !