"Kus kohas see Ruila üldse täpsemalt asub?" oli minupoolne küsimus reedel kui hakkasin vaatama, mis kell laupäeval start on ja kuhu üldse täpsemalt minna tuleb. Et edaspidi selliseid rumalaid küsimusi vähem oleks, olen planeerinud sel aastal põhjalikumalt tutvust teha Läänemaaga ja ideaalse võimaluse selleks annab Marimetsa Kapp maastikurattavõistluste sari, mille esimene osavõistlus toimuski sel laupäeval Ruilas.
Minu jaoks on võistlustel käimine lõbus ettevõtmine, sest peaaegu kunagi ei toimu võistlustele minek üksinda. Seekord oli kaasas Triinu, kes tegi ka mõned fotod (nii eelmise kui selle loo juures olevad pildid). Kohapeal sai kiirelt kätte numbri, enne starti sai veel natuke vaadatud läheduses toimunud ratsutamisvõistlusi ning lastesõite ja kell 13.15 antigi juba start lühema distantsi sõitjatele. Plaan oli seekord lihtne - kuna viimasest võistlusest oli möödas juba 8 kuud, laupäevasele võistlusele järgneb pühapäevane rulluisuvõistlus, väljas on tappev kuumus ning hiljuti oli haiguse tõttu kuuajane sunnitud treeningpaus - sõidan rahulikult ehk järgin Avo poolt välja öeldud põhimõtet: "Ja nüüd saab rattahooaeg tõesti hoo sisse. See aga ei tähenda, et peab kihutama hakkama vaid võib vabalt ka rahulikult kulgeda ning loodust ja seltskonda nautida! Teist sellist sarja maailmas pole - tule ja kae perra."
Aga kas see rahulikult sõitmine nii lihtne ongi? On endalgi meeles mitmed korrad, kus läksin "rahulikult sõitma" ja 15 km läbimise järel olin juba nii läbi, et ikka andis lõpuni pingutada :) Aga seekord oli selles mõttes lihtsam rahulikult võtta, et teadsin, milline "põrgu" pühapäevasel rulluisuvõistlusel ees ootab.
Seega siis - kell sai 13.15 ja lühema distantsi sõitjad lähetati rajale. Esimesed paar kilomeetrit oli kruusatee ning võistlejaterivi tagumine ots hakkas kulgema kiirusega 20 km/h. Tundus igati sobiv tempo. Järgnenud metsalõik hakkas reaalsust paremini kohale tooma - tuulevaikus, päike, ratas eriti edasi ei liigu ... aga varsti järgnes jälle päästev kruusatee, siis põllupealne lõik, jälle kruusatee ning äkki avastasin, et joogipudel hakkab tühjaks saama, aga lõpuni on veel omajagu maad. Aga õnneks oli ca 9 km enne lõppu võimalus tee ääres külma kaevuveega joogipudeleid täita. Suured tänud :)
Peale joogipudelite täitmist tuli lõik, kus eranditult kõik tagumise otsa ratturid, kelle läheduses sõitsin, astusid ratastelt maha ja hakkasid jala marssima, ratas käekõrval. Mina ka solidaarselt teistega koos. Samas möödusid meist järjest pika maa sõitjad ning silma jäi sõitjate erakordselt suur viisakus - kui neile tehti rada vabaks, öeldi selle peale ka peaaegu alati viisakas "Aitäh!" Kui see raskem rajaosa läbi sai, istusid tagumise otsa ratturid jälle ratastele ja sõit finishi poole jätkus - metsateed, karjääri teed, kruusateed ... Ja siis kui minu spidomeetri järgi pidi lõpuni jääma nii 2-3 km ja oma mõtetega olingi juba samahästi kui finishis, öeldi raja äärest, et 6 km veel lõpuni. See ei tundunud üldse naljakas. Aga õnneks eksiti :)
Enne finishit lasin veel sõbralikult kõik lühema maa sõitjad, kes viimastel kilomeetritel tublisti hoogu lisasid, endast mööda ja nii saingi finisheerida uhkes üksinduses. Ja kuigi sõitsin tõesti väga rahulikult ja hoidsin ennast kogu distantsi tagasi, olin lõpuks ikkagi omajagu väsinud. Eks kuumus ja distantsil veedetud 1,5 tundi olid oma töö ikkagi teinud.
Marimetsa Kapi järgmine etapp toimub juba 14. juunil Märjamaal ja siis proovin ise ka ennast natuke kiiremalt liigutada, sest sellist avantüüri nagu sel nädalavahetusel ette võtsin (kaks võistlust kahe päeva jooksul) niipea enam ette võtta ei plaani. Aga juba ette võib öelda, et laupäevane aeglane sõit tasus ennast kuhjaga ära kui vaadata nädalavahetuse võistlusi tervikuna. Aga Raplarullist juba järgmises loos, mõne päeva pärast.
Ja mis jäi ütlemata - Ruila etapi korraldus oli tõesti hea - kõik toimis vähemalt minu jaoks ideaalselt ja ka pealtvaataja Triinu jäi oma päevaga Ruilas rahule.
Minu jaoks on võistlustel käimine lõbus ettevõtmine, sest peaaegu kunagi ei toimu võistlustele minek üksinda. Seekord oli kaasas Triinu, kes tegi ka mõned fotod (nii eelmise kui selle loo juures olevad pildid). Kohapeal sai kiirelt kätte numbri, enne starti sai veel natuke vaadatud läheduses toimunud ratsutamisvõistlusi ning lastesõite ja kell 13.15 antigi juba start lühema distantsi sõitjatele. Plaan oli seekord lihtne - kuna viimasest võistlusest oli möödas juba 8 kuud, laupäevasele võistlusele järgneb pühapäevane rulluisuvõistlus, väljas on tappev kuumus ning hiljuti oli haiguse tõttu kuuajane sunnitud treeningpaus - sõidan rahulikult ehk järgin Avo poolt välja öeldud põhimõtet: "Ja nüüd saab rattahooaeg tõesti hoo sisse. See aga ei tähenda, et peab kihutama hakkama vaid võib vabalt ka rahulikult kulgeda ning loodust ja seltskonda nautida! Teist sellist sarja maailmas pole - tule ja kae perra."
Aga kas see rahulikult sõitmine nii lihtne ongi? On endalgi meeles mitmed korrad, kus läksin "rahulikult sõitma" ja 15 km läbimise järel olin juba nii läbi, et ikka andis lõpuni pingutada :) Aga seekord oli selles mõttes lihtsam rahulikult võtta, et teadsin, milline "põrgu" pühapäevasel rulluisuvõistlusel ees ootab.
 |
| Stardi ootel |
Seega siis - kell sai 13.15 ja lühema distantsi sõitjad lähetati rajale. Esimesed paar kilomeetrit oli kruusatee ning võistlejaterivi tagumine ots hakkas kulgema kiirusega 20 km/h. Tundus igati sobiv tempo. Järgnenud metsalõik hakkas reaalsust paremini kohale tooma - tuulevaikus, päike, ratas eriti edasi ei liigu ... aga varsti järgnes jälle päästev kruusatee, siis põllupealne lõik, jälle kruusatee ning äkki avastasin, et joogipudel hakkab tühjaks saama, aga lõpuni on veel omajagu maad. Aga õnneks oli ca 9 km enne lõppu võimalus tee ääres külma kaevuveega joogipudeleid täita. Suured tänud :)
Peale joogipudelite täitmist tuli lõik, kus eranditult kõik tagumise otsa ratturid, kelle läheduses sõitsin, astusid ratastelt maha ja hakkasid jala marssima, ratas käekõrval. Mina ka solidaarselt teistega koos. Samas möödusid meist järjest pika maa sõitjad ning silma jäi sõitjate erakordselt suur viisakus - kui neile tehti rada vabaks, öeldi selle peale ka peaaegu alati viisakas "Aitäh!" Kui see raskem rajaosa läbi sai, istusid tagumise otsa ratturid jälle ratastele ja sõit finishi poole jätkus - metsateed, karjääri teed, kruusateed ... Ja siis kui minu spidomeetri järgi pidi lõpuni jääma nii 2-3 km ja oma mõtetega olingi juba samahästi kui finishis, öeldi raja äärest, et 6 km veel lõpuni. See ei tundunud üldse naljakas. Aga õnneks eksiti :)
Enne finishit lasin veel sõbralikult kõik lühema maa sõitjad, kes viimastel kilomeetritel tublisti hoogu lisasid, endast mööda ja nii saingi finisheerida uhkes üksinduses. Ja kuigi sõitsin tõesti väga rahulikult ja hoidsin ennast kogu distantsi tagasi, olin lõpuks ikkagi omajagu väsinud. Eks kuumus ja distantsil veedetud 1,5 tundi olid oma töö ikkagi teinud.
 |
| Kui sõidad poole jõuga, jääd ka finishis pildile poolikult :) |
Marimetsa Kapi järgmine etapp toimub juba 14. juunil Märjamaal ja siis proovin ise ka ennast natuke kiiremalt liigutada, sest sellist avantüüri nagu sel nädalavahetusel ette võtsin (kaks võistlust kahe päeva jooksul) niipea enam ette võtta ei plaani. Aga juba ette võib öelda, et laupäevane aeglane sõit tasus ennast kuhjaga ära kui vaadata nädalavahetuse võistlusi tervikuna. Aga Raplarullist juba järgmises loos, mõne päeva pärast.
Ja mis jäi ütlemata - Ruila etapi korraldus oli tõesti hea - kõik toimis vähemalt minu jaoks ideaalselt ja ka pealtvaataja Triinu jäi oma päevaga Ruilas rahule.
 |
| Panoraamvaade võistluskeskusele |
No comments:
Post a Comment