Miks rattaga sõitmine nii ohtlik peab olema ehk miks on nii palju ratturite vihkajaid eestimaalaste hulgas?

Sõidan rattaga sõidutee ääres, nii ääres kui üldse saab - kuulen pidevat signaalitamist; sõidan mööda kerliiklusteid - pidevalt ujuvad autode pealesõidukohtades ette vaatamata stop- või anna teed märgile autod kust vaatavad vihase näoga välja juhid; sõidan metsas - kõik kohad on täis daame või seltsimehi koerakestega ja kui palud kellegil natuke koomale võtta, saad vastuseks midagi ägedat stiilis "ära ohi" või "võta ise koomale."

See aasta on mul rattaga sõitmist juba omajagu olnud ja seega ka igasuguseid imelikke juhtumisi kaasliiklejatega pigem rohkem kui vähem ette tulnud, aga viimased peaaegu kokkupõrkamised jäävad vähemalt mõneks ajaks meelde.

Eelmise nädala keskel - sõidan Teletorni lähistel mööda rattasõiduks mõeldud kergliiklusteed ning jõuan kohani, kus tänav ristub kergliiklusteega ning juba kaugelt on näha mööda tänavat sõitev kallis auto, mille rollis keegi tumedat verd tähtis seltsimees. Tema näeb mind ka. Aga sõidab rahulikult edasi ja peatub autoga keset kergliiklusteed. Selleks ajaks on minu ratta ca. 10-meetrine pidurdusteekond lõpule jõudnud ca. 0,5 meetrit enne autoga ristumist ja vaatame mõnda aega tumedaverelise onuga tõtt. Mõtlesin juba, kas tullagi ratta pealt maha ja öelda midagi, aga see pilk oli nii tühi mis vastu vaatas, et võtsin parem kursi Pirita metsa poole, kus vähemalt autosid ei sõida :)

... nädal aega hiljem Pirita metsas ... kus on ilus terviserada, mida kasutab palju jooksjaid-maastikurattureid, aga ka daame ja seltsimehi Piritalt-Lasnamäelt koerakestega ja ikka nii, et peremees ühes tee ääres ja koer teises ning nende vahel koera rihm - see kõlab küll nagu ideaalne takistusrada, aga enamik rattureid nii osavad ei ole, et hüppeid rattaga praktiseerima hakata.

Niisiis, hakkan ühes peenikesest keskealisest daamikesest mööda sõitma ja mingi 6-7 meetrit enne seda keksib ta täpselt ratta trajektoorile ette - panen pidurid põhja, rattal külg ette ja ütlen väga viisakalt: "äkki võtaksite natuke koomale oma koeraga" - ma ju ikkagi päästsin selle seltskonna kindlast paugust rattaga ja tugevast haigetsaamisest, aga vastu saan väga kurja pilgu ja vastikul häälel nähvamise: "ära ohi, kurat"

Mis seal ikka, homme on uus rattasõit plaanis ...

Vahel tuleb valida õige aeg et ratta seljast maha
tulla ja ratas käekõrvale võtta

Ruila III rattamaraton - reportaaz võistlejate rivi tagumisest otsast

"Kus kohas see Ruila üldse täpsemalt asub?" oli minupoolne küsimus reedel kui hakkasin vaatama, mis kell laupäeval start on ja kuhu üldse täpsemalt minna tuleb. Et edaspidi selliseid rumalaid küsimusi vähem oleks, olen planeerinud sel aastal põhjalikumalt tutvust teha Läänemaaga ja ideaalse võimaluse selleks annab Marimetsa Kapp maastikurattavõistluste sari, mille esimene osavõistlus toimuski sel laupäeval Ruilas.

Minu jaoks on võistlustel käimine lõbus ettevõtmine, sest peaaegu kunagi ei toimu võistlustele minek üksinda. Seekord oli kaasas Triinu, kes tegi ka mõned fotod (nii eelmise kui selle loo juures olevad pildid). Kohapeal sai kiirelt kätte numbri, enne starti sai veel natuke vaadatud läheduses toimunud ratsutamisvõistlusi ning lastesõite ja kell 13.15 antigi juba start lühema distantsi sõitjatele. Plaan oli seekord lihtne - kuna viimasest võistlusest oli möödas juba 8 kuud, laupäevasele võistlusele järgneb pühapäevane rulluisuvõistlus, väljas on tappev kuumus ning hiljuti oli haiguse tõttu kuuajane sunnitud treeningpaus - sõidan rahulikult ehk järgin Avo poolt välja öeldud põhimõtet: "Ja nüüd saab rattahooaeg tõesti hoo sisse. See aga ei tähenda, et peab kihutama hakkama vaid võib vabalt ka rahulikult kulgeda ning loodust ja seltskonda nautida! Teist sellist sarja maailmas pole - tule ja kae perra."

Aga kas see rahulikult sõitmine nii lihtne ongi? On endalgi meeles mitmed korrad, kus läksin "rahulikult sõitma" ja 15 km läbimise järel olin juba nii läbi, et ikka andis lõpuni pingutada :) Aga seekord oli selles mõttes lihtsam rahulikult võtta, et teadsin, milline "põrgu" pühapäevasel rulluisuvõistlusel ees ootab.

Stardi ootel

Seega siis - kell sai 13.15 ja lühema distantsi sõitjad lähetati rajale. Esimesed paar kilomeetrit oli kruusatee ning võistlejaterivi tagumine ots hakkas kulgema kiirusega 20 km/h. Tundus igati sobiv tempo. Järgnenud metsalõik hakkas reaalsust paremini kohale tooma - tuulevaikus, päike, ratas eriti edasi ei liigu ... aga varsti järgnes jälle päästev kruusatee, siis põllupealne lõik, jälle kruusatee ning äkki avastasin, et joogipudel hakkab tühjaks saama, aga lõpuni on veel omajagu maad. Aga õnneks oli ca 9 km enne lõppu võimalus tee ääres külma kaevuveega joogipudeleid täita. Suured tänud :)

Peale joogipudelite täitmist tuli lõik, kus eranditult kõik tagumise otsa ratturid, kelle läheduses sõitsin, astusid ratastelt maha ja hakkasid jala marssima, ratas käekõrval. Mina ka solidaarselt teistega koos. Samas möödusid meist järjest pika maa sõitjad ning silma jäi sõitjate erakordselt suur viisakus - kui neile tehti rada vabaks, öeldi selle peale ka peaaegu alati viisakas "Aitäh!" Kui see raskem rajaosa läbi sai, istusid tagumise otsa ratturid jälle ratastele ja sõit finishi poole jätkus - metsateed, karjääri teed, kruusateed ... Ja siis kui minu spidomeetri järgi pidi lõpuni jääma nii 2-3 km ja oma mõtetega olingi juba samahästi kui finishis, öeldi raja äärest, et 6 km veel lõpuni. See ei tundunud üldse naljakas. Aga õnneks eksiti :)

Enne finishit lasin veel sõbralikult kõik lühema maa sõitjad, kes viimastel kilomeetritel tublisti hoogu lisasid, endast mööda ja nii saingi finisheerida uhkes üksinduses. Ja kuigi sõitsin tõesti väga rahulikult ja hoidsin ennast kogu distantsi tagasi, olin lõpuks ikkagi omajagu väsinud. Eks kuumus ja distantsil veedetud 1,5 tundi olid oma töö ikkagi teinud.

Kui sõidad poole jõuga, jääd ka finishis
pildile poolikult :)

Marimetsa Kapi järgmine etapp toimub juba 14. juunil Märjamaal ja siis proovin ise ka ennast natuke kiiremalt liigutada, sest sellist avantüüri nagu sel nädalavahetusel ette võtsin (kaks võistlust kahe päeva jooksul) niipea enam ette võtta ei plaani. Aga juba ette võib öelda, et laupäevane aeglane sõit tasus ennast kuhjaga ära kui vaadata nädalavahetuse võistlusi tervikuna. Aga Raplarullist juba järgmises loos, mõne päeva pärast.

Ja mis jäi ütlemata - Ruila etapi korraldus oli tõesti hea - kõik toimis vähemalt minu jaoks ideaalselt ja ka pealtvaataja Triinu jäi oma päevaga Ruilas rahule.

Panoraamvaade võistluskeskusele

Treenimine kava järgi

Mulle meeldib sport ja kõik sellega kaasnev ning olen tähele pannud, et mida aasta edasi, seda rohkem meeldima hakkab. Sel kevad-talvel sai tehtud spordialaselt mingis mõttes restart ning üle 21 aasta treenin jälle treeneri poolt koostatud kava järgi, kus on igaks kuupäevaks konkreetne tegevus kirjas - nii ajaliselt trenni pikkus kui pulsitsoonid. Viimati oli mul selline kava ees aastal 1993 ja siis oli kava autoriks meie omaaegne tõeline jooksukuulsus Toomas Turb ning kava oli rajatud heade tulemuste saavutamiseks pikamaajooksus. Toimis hästi.

Sel kevadel saadud kava enam suuri tulemusi pikamaajooksus ei taotle ja kui täpsem olla, siis kavas ei sisaldu üleüldse ühtegi jooksukilomeetrit. Sest selleks et sõita kiiresti rattaga või rulluiskudel ei ole vaja jõuda heal tasemel joosta. OK, mööndustega võib öelda, et enne jõusaali trenne soojenduseks võib jooksmist ette tulla. Kava sisaldab seega peamiselt kahte spordiala - rulluisutamine ja maastikurattasõit ning mulle teatavaks üllatuseks on päris raske.

Praegusel perioodil on kava järgi mulle planeeritud näiteks 6 trennipäeva nädalas; suurema väsimuse tekkimisel võib piirduda ka 5 päevaga. Enam-vähem võrdselt on esindatud nii jõusaal, rulluisutamine kui maastikurattasõit. Kusjuures rulluisutamine ja maastikurattasõit sobivad ka treeneri meelest päris hästi ühte treeningkavasse. Isegi paremini kui maanteerattasõit ja rulluisutamine.

Tuleb huvitav hooaeg - võistlused algavad mai lõpust, oma parima vormis proovin ajastada augusti lõpust septembri lõpuni.

Ja mis on treeneri poolt tehtud kava puhul veel suureks eeliseks - on kelle käest küsida kui küsimusi peaks tekkima ning võib olla kindel, et vastused on asjatundlikud.

Rattalinn CPH - vaade 17 korruselt