Lugedes eelmisel nädalal Kristjan Port`i artiklit "Äritipus sportimise nõiaring" sain vastused mitmele küsimusele, millele olin viimastel aastatel pidevalt mõelnud:
- miks on laupäevased võistlused eriti rasked?
- miks ei ole tihtipeale tahtmist pühapäevasel võistlusel täiega pingutada?
Tsiteerin Kristjan Porti:
"Liikumisharrastust on võrreldud tugevatoimelise narkootikumiga ning kerge treening võib areneda tõsiseks triatloni või maratoni harrastuseks/sõltuvuseks. Tippu jõudnud juhi puhul kombineerub sportlik väljakutse kõrgete ootustega ja nõudlikkusega enda suhtes. Nii võibki jääda märkamatuks, kuidas spordist saab uus põhitegevus. Kas tegemist on enam karjääri tipus oleva juhiga? Nõiaring!"
Olen ka varasemalt kirjutanud isiklikest kogemustest, et läbin paljud võistlused (mitte kõik) keskmise pulsiga ca. 150. See tagab muidugi suhteliselt tagasihoidliku koha lõpuprotokollis, aga see ei olegi ju kõige olulisem. Kui oled ettevõtja, kelle üks peamiseid vastutusalasid on tagada näiteks oma töötajatele korralik töötasu igakuiselt (vähemalt 2 Eesti keskmist palka), olenemata sellest, mis suunas majanduslikud näitajad Eesti riigis liiguvad, ei ole väga mõistlik ennast pidevalt võistlustega ega trennitegemisega ära väsitada, sest see koht, kus ettevõtjalt tegelikult tulemust oodatakse, ei asu mitte võistlusrajal vaid büroohoones, esmaspäeva hommikust reede õhtuni ja nii iga nädal, 52 nädalat aastas.
Aga miks ma siis käin üldse võistlustel kui ei pea mõistlikuks seal enamasti täiega pingutada vaid jätan 20% varuks? Sest mulle meeldivad võistlused. See on tõeline vaheldus kui peale nädalat kontoris saab laupäeva või pühapäeva hommikul võtta suuna kuhugi kaugemale, tutvuda uute paikadega (eriti maastikurattasõitudel), näha vanu tuttavaid vabas õhkkonnas, süüa finishis suppi, jõuda õhtuks kergelt väsinuna koju ... Selliseid tundeid ei saa kogeda kui teha pühapäevane trenn tuttavatel kodukandi radadel.
Aga miks on laupäevased võistlused tihtipeale eriti rasked? Sest kui oled viiepäevase pingelise töönädala lõpetanud, siis enamasti ei ole laupäeva hommikul liiga energiline enesetunne.
Ja pühapäevased võistlused? Mõtted on juba sellel, et esmaspäeva hommikul tuleb jälle täie hooga tööl peale hakata ja väsinuna kontorisse jõudes ei oleks see eriti efektiivne ettevõtmine.
Kui kõik läheb hästi, on sel nädalavahetusel ees ootamas lahedad üritused - rattavõistlus Ida-Virumaal ja rulluisuvõistlus Jõgeva-kandis.
Mõistlikku sportimist!
- miks on laupäevased võistlused eriti rasked?
- miks ei ole tihtipeale tahtmist pühapäevasel võistlusel täiega pingutada?
Tsiteerin Kristjan Porti:
"Liikumisharrastust on võrreldud tugevatoimelise narkootikumiga ning kerge treening võib areneda tõsiseks triatloni või maratoni harrastuseks/sõltuvuseks. Tippu jõudnud juhi puhul kombineerub sportlik väljakutse kõrgete ootustega ja nõudlikkusega enda suhtes. Nii võibki jääda märkamatuks, kuidas spordist saab uus põhitegevus. Kas tegemist on enam karjääri tipus oleva juhiga? Nõiaring!"
Olen ka varasemalt kirjutanud isiklikest kogemustest, et läbin paljud võistlused (mitte kõik) keskmise pulsiga ca. 150. See tagab muidugi suhteliselt tagasihoidliku koha lõpuprotokollis, aga see ei olegi ju kõige olulisem. Kui oled ettevõtja, kelle üks peamiseid vastutusalasid on tagada näiteks oma töötajatele korralik töötasu igakuiselt (vähemalt 2 Eesti keskmist palka), olenemata sellest, mis suunas majanduslikud näitajad Eesti riigis liiguvad, ei ole väga mõistlik ennast pidevalt võistlustega ega trennitegemisega ära väsitada, sest see koht, kus ettevõtjalt tegelikult tulemust oodatakse, ei asu mitte võistlusrajal vaid büroohoones, esmaspäeva hommikust reede õhtuni ja nii iga nädal, 52 nädalat aastas.
Aga miks ma siis käin üldse võistlustel kui ei pea mõistlikuks seal enamasti täiega pingutada vaid jätan 20% varuks? Sest mulle meeldivad võistlused. See on tõeline vaheldus kui peale nädalat kontoris saab laupäeva või pühapäeva hommikul võtta suuna kuhugi kaugemale, tutvuda uute paikadega (eriti maastikurattasõitudel), näha vanu tuttavaid vabas õhkkonnas, süüa finishis suppi, jõuda õhtuks kergelt väsinuna koju ... Selliseid tundeid ei saa kogeda kui teha pühapäevane trenn tuttavatel kodukandi radadel.
Aga miks on laupäevased võistlused tihtipeale eriti rasked? Sest kui oled viiepäevase pingelise töönädala lõpetanud, siis enamasti ei ole laupäeva hommikul liiga energiline enesetunne.
Ja pühapäevased võistlused? Mõtted on juba sellel, et esmaspäeva hommikul tuleb jälle täie hooga tööl peale hakata ja väsinuna kontorisse jõudes ei oleks see eriti efektiivne ettevõtmine.
Kui kõik läheb hästi, on sel nädalavahetusel ees ootamas lahedad üritused - rattavõistlus Ida-Virumaal ja rulluisuvõistlus Jõgeva-kandis.
Mõistlikku sportimist!
No comments:
Post a Comment