Natuke rohkem kui 1 kuu pikkune kirjutamispaus on hästi mõjunud. Palju uusi mõtteid on pähe tulnud, palju trenne on tehtud, paljudel võistlustel osaletud.
Kui nüüd ajas natuke tagasi minna, siis saab tagantjärgi öelda, et harjumatult kuuma ilmaga toimunud Elva rattamaratonil pingutasin kusagil distantsi algusosas ilmselt natuke üle. Ega sellest enne õieti aru ei saanudki kui Kalevipoja rullivõistlusel Vooremaal 9. augustil. Distants oli ainult 11 km eraldistardist ja oleks pidanud olema pigem kerge sõit, aga osutus nii raskeks, et mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas ma üldse finishisse jõuan? Jõudsin, distantsi läbimise aeg oli 4 minutit aeglasem kui paar päeva varem trennis oli olnud samal distantsil ja huvitaval kombel jäi terve rida osalejaid minust veel tahapoole. Ilmselt oli neil ka raske.
Peale 9. augusti oli selge, et nüüd tuleb pikem paus teha ja kavandatud rullimaratonid (Tartu, Berliin) sel aastal ära jätta. Kui on üle pingutatud, tuleb sellest välja puhata, mingu aega kaua läheb.
15. augustil toimus Ööjooks. Joosta oli hämmastavalt kerge. Kaasa aitas muidugi ideaalne kliima õhtuses Rakveres. Aga tunne oli hea ja jooksusündmus ise nii suurepärane, et jääb vähemalt aastaks ajaks meelde - kuni järgmise Ööjooksuni!
Kuigi peale 9. augusti olin mõttes juba loobunud selle aasta kõigist plaanitud võistlustest ja tegin vaikselt trenni edasi - rullitades Võru-Väimela vahelisel teel, joostes mööda Antsla-kanti, treenides lihaseid jõusaalis - otsustasin siiski eelmisel nädalal, et kuna enesetunne on juba piisavalt heaks läinud, võib ühe stradi veel teha. Võimalus selleks oligi eelmisel laupäeval Viimsis Tallinna rullimaratoni näol. Sõitsin poolmaratonis isikliku rekordi ja seda vihmast märjal asfaldil, kus liikumiskiirused on aeglasemad võrreldes kuiva asfaldiga.
Tuleb välja, et loominguline puhkus kirjutamisest on sportlikele tulemustele avaldanud ainult positiivset mõju - tuleb jätkata samamoodi ?
Kui nüüd ajas natuke tagasi minna, siis saab tagantjärgi öelda, et harjumatult kuuma ilmaga toimunud Elva rattamaratonil pingutasin kusagil distantsi algusosas ilmselt natuke üle. Ega sellest enne õieti aru ei saanudki kui Kalevipoja rullivõistlusel Vooremaal 9. augustil. Distants oli ainult 11 km eraldistardist ja oleks pidanud olema pigem kerge sõit, aga osutus nii raskeks, et mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas ma üldse finishisse jõuan? Jõudsin, distantsi läbimise aeg oli 4 minutit aeglasem kui paar päeva varem trennis oli olnud samal distantsil ja huvitaval kombel jäi terve rida osalejaid minust veel tahapoole. Ilmselt oli neil ka raske.
 |
| Lõpuks sai väike pealtvaataja ka oma debüüdi ära tehtud - käis Kalevipoja Rulli vaatamas |
Peale 9. augusti oli selge, et nüüd tuleb pikem paus teha ja kavandatud rullimaratonid (Tartu, Berliin) sel aastal ära jätta. Kui on üle pingutatud, tuleb sellest välja puhata, mingu aega kaua läheb.
15. augustil toimus Ööjooks. Joosta oli hämmastavalt kerge. Kaasa aitas muidugi ideaalne kliima õhtuses Rakveres. Aga tunne oli hea ja jooksusündmus ise nii suurepärane, et jääb vähemalt aastaks ajaks meelde - kuni järgmise Ööjooksuni!
 |
| Enne Ööjooksu starti |
Kuigi peale 9. augusti olin mõttes juba loobunud selle aasta kõigist plaanitud võistlustest ja tegin vaikselt trenni edasi - rullitades Võru-Väimela vahelisel teel, joostes mööda Antsla-kanti, treenides lihaseid jõusaalis - otsustasin siiski eelmisel nädalal, et kuna enesetunne on juba piisavalt heaks läinud, võib ühe stradi veel teha. Võimalus selleks oligi eelmisel laupäeval Viimsis Tallinna rullimaratoni näol. Sõitsin poolmaratonis isikliku rekordi ja seda vihmast märjal asfaldil, kus liikumiskiirused on aeglasemad võrreldes kuiva asfaldiga.
Tuleb välja, et loominguline puhkus kirjutamisest on sportlikele tulemustele avaldanud ainult positiivset mõju - tuleb jätkata samamoodi ?
No comments:
Post a Comment