11. juunil käisime jooksusemuga Narva Energiajooksul. Hommikul ida poole sõites oli ilm kena ja tõotas head, kuid mida väiksemaks muutus kilometraaž, seda kehvemaks läks ilm. Kohale jõudes oli kahtlaselt pilvine ning ka sadas väheke. Ilm ei olnud kõige parem Narvas ringi jalutamiseks ja uute nurgataguste avastamiseks, niisiis seadsime sammud korraliku kaubanduskeskuse poole ja nagu õiged sportlased ikka, sõime enne jooksu Hesburgeris ühed friikartulid. Võistluskeskus oli paigutatud ülimalt ägedasse kohta - keset porimülgast. Inimeste nägudelt peegeldus kerge üllatus, kuid teha polnud midagi, kui oli soov saada oma number kätte. Keset pori, vihma ja vett oli üles lavale seadnud ennast ka Uku Suviste, kes oli väga eufoorilises meeleolus ning laulis ergutuseks. Kui jooksusemu poleks mulle öelnud, kes seal entusiastlikult sipleb, arvaks ma siiamaani, et mõni kohalik Narva elanik oli endaalgatuslikult lavale laulma läinud. Mis teha, kui inimeste nägusid ja hääli ei suuda kokku panna.
Meil oli väga hea meel, kui võistlus algas, sest õues oli juunikuule kohaselt nii umbes 8 kraadi sooja. Porimülka tõttu oli nii minu kui ka mu võistluskaaslase tossudes erabassein. Joosta oli kerge, vihma kallas pähe ning õnneks hakkas ka ruttu soe, esimese tõusu peal. Kilomeetrid lendasid linnutiivul, sest kordagi ei hakanud palav ja tuli välja, et külm ja vihmane ilm hoopis soodustab jooksmist. Joogipunktid olid minu meelest järjekordselt kergelt kehvasti paigutatud, esimene oli 2,5 km peal, mis oli ideaalne, kuid teine oli alles 6 km peal, mis ei olnud enam üldse nii super.
Jooksu lõppedes oli mõnusalt läbivettinud olemine. Raske hakkas alles viimase 300 m peal, kui Andres otsustas, et ühest eriti reipast kepikõndijast oleks vaja mööda kihutada ning ka mina ei tahtnud maha jääda, eriti kui finiši silt terendas läbi vihma silme ees.
Kõik osalejad said vahva medali, mis on väärt seda 7 km läbi jooksmast.
Tagasi sõites oli jätkuvalt tuju hea, ehkki kõik söögikohad olid rahvast täis. Hea, kui igas päevas on midagi meeldejäävat. Mida halvem ilm, seda kirevamad mälestused. Järgmine aasta uuesti!
Blogipostituse autor: Triinu K.
Meil oli väga hea meel, kui võistlus algas, sest õues oli juunikuule kohaselt nii umbes 8 kraadi sooja. Porimülka tõttu oli nii minu kui ka mu võistluskaaslase tossudes erabassein. Joosta oli kerge, vihma kallas pähe ning õnneks hakkas ka ruttu soe, esimese tõusu peal. Kilomeetrid lendasid linnutiivul, sest kordagi ei hakanud palav ja tuli välja, et külm ja vihmane ilm hoopis soodustab jooksmist. Joogipunktid olid minu meelest järjekordselt kergelt kehvasti paigutatud, esimene oli 2,5 km peal, mis oli ideaalne, kuid teine oli alles 6 km peal, mis ei olnud enam üldse nii super.
Jooksu lõppedes oli mõnusalt läbivettinud olemine. Raske hakkas alles viimase 300 m peal, kui Andres otsustas, et ühest eriti reipast kepikõndijast oleks vaja mööda kihutada ning ka mina ei tahtnud maha jääda, eriti kui finiši silt terendas läbi vihma silme ees.
Kõik osalejad said vahva medali, mis on väärt seda 7 km läbi jooksmast.
Tagasi sõites oli jätkuvalt tuju hea, ehkki kõik söögikohad olid rahvast täis. Hea, kui igas päevas on midagi meeldejäävat. Mida halvem ilm, seda kirevamad mälestused. Järgmine aasta uuesti!
 |
| Täpselt selline näoilme oli inimestel, kes avastasid, millise pinnase peal on sel aastal võistluskeskus ;) |
No comments:
Post a Comment