Monday, July 25, 2016

7,7 km rahvasporti Võsul

Vihm trummeldab vaikselt auto esiaknal, kui sõidame laupäeva varahommikul Võsu poole. Olen juba üpris kindel, et ilmastikutingimused jooksuks tulevad sarnased nagu Narva energiajooksul - vähe kraade ning tugev vihm. Oleks hea kerge joosta. Kohale jõudes aga tervitab meid järjest säravam päike. Nagu alati jalutame natuke enne jooksu ringi ning näeme ära ka entusiastliku poolmaratoni stardi.
Rajale minnes ei tõotanud aga lagipähe paistev päike head ning juba teisel kilomeetripostil tuli aeg kõndimiseks. Väga raske oli olla ning muidugi just siis otsustas päike pilve taha minna. Kuumusest tingitud kehvavõitu olek jätkus viienda kilomeetrini, siis tuli väike langusest alla jooksmine ja siis oli juba kergem lõpuni sörkida/venida/kõndida. Ehkki oli väga raske, siis kilomeetripostid tulid üllatavalt kiiresti ja ka Andres ei jooksnud eest ära, ehkki tal oli kerge.
Joogipunkte oli kahjuks ainult üks. seal oli väga hea endale vett pähe kallata, aga minu meelest oleks üks võinud veel olla.
Kurja tegi ka katkihõõrutud jalakõõlus, mis tossu ära võttes korralikult veritses. Peale jooksu lõppu vaatasime ka veel autasustamisi, nägime naiste maratonijooksu võitjat, kellel oli see juba 25(!!!) maraton.

Keskendunud kilomeetripostide otsimisele

Minul oli kõht juba enne jooksu tühi ning leidsime tee äärest vahva putka, kus oli täpselt üks valik, mida süüa - hot dog. See sobis väga hästi, lisaks sai istuda keset sumisevaid mesilasi ja ei puudunud ka vaarikapõõsad.
Nägin Võsule sõites silti "Käsmu kapteniküla" ning mainisin, et võiks tagasisõites sealt läbi minna. Seda me ka tegime. Nägin kipakat vaatetorni, kuhu oli mul soov minna, ehkki Andres ei viitsinud ronida ja läks mere äärde. Ma pole kunagi avatud kõrguseid kartnud kuid seal olles võttis ikka jala värisema küll, sest logisev puupõrand kõikus natuke jalge all ja mõned metallvõred kedagi ikka kinni ei hoia. Tegin kiiruga paar pilti ning jõnksutasin end käte abil alla tagasi. Tallinna poole sõites kippus uni peale, aga võib väga rahule jääda kergemat sorti rahvaspordiüritusega. Ning arenemisruumi on alati!

Aga vaade oli hirmu väärt

Kõige raskem tegu laupäeval - üritada naeratada, kui sa pole enam kindel, kas värisevad su enda jalad või hoopis põrand

Kirjutas Triinu K. 

No comments: