Pool suve unistasin üheks päevaks loodusesse pääsemisest ning vaikuse kuulamisest. Justnimelt, unistasin, sest enamik rabaradu ning loodusteid eeldab neljarattalise olemasolu ning sõiduoskust, mida mul veel ei ole.
Suve viimasel reedel parkisime Andresega auto Viru raba juurde ning tõdesime, et ilm on ideaalne. Hilislõunal oli pilvine ning keskmine temperatuur, ei külm ega soe. Inimesi tundus olevat vähe ning metsaõhk meeldiv.
Jõudsime vaid natuke maad vaikuses kõndida, kui kuulsime kilkeid. Seekord polnud vaikuse lõhkujaiks mitte temperamentsed idanaabrid, vaid hoopistükkis kilid, kes tundusid olevat päris eufoorilises meeleolus raba vaatetornis. Edasi kõndides otsustas Andres nalja teha, et võiks olla mõni üleujutus, mis muudaks teekonna läbimise keerukaks.
Suuremat sorti sügavaid lompe ei tulnudki kaua oodata tänu mitu nädalat kestnud sajuhoogudele, ja Andrese soovitusel, et mitte pärast märgade jalanõudega olla, pöörasime tagasi ja jagasime vaatetorni lõbusa aasia rahvaga.
Sõitsime siis autoga Viru raba lõppu ning alustasime sealt uuesti käimist. Kui raba alguses oli palju rabajärvesid, siis teiselpool oli mitmekesine loodus ning kõvasti kuivem ja saime rohkem käia. Nägime ainult paari inimest. Ühel infotahvlil oli meeldejääv lause: "Kehvad tingimused teevad leidlikuks."
Kuna Käsmu ei asu rabast väga kaugel, sõitsime ka sinna. 18 km pikkust matka seekord ette ei võtnud, aga minu lapsepõlve tõmbenumbri, soovikivide kuhila nägime ära ning ei jätnud soovimata.
Kuradisaarel oleme ühe korra käinud, aga libedate kivide ja suhteliselt külma veetemperatuuri, ning miks ka mitte, väikese väsimusenoodi tõttu jätsime sinna minemise katki. Kuigi kaks vee ääres olevat jalanõudepaari reetsid, et paar inimest seikleb saarel.
Andresel oli õigus nagu ikka, värskes õhus olemine väsitab ja tekitab meeletu söögiisu. Peale vaimu ning meelte ergastamist looduse rüppes seadsime suuna kohaliku hot dogi putka juurde, täpselt nagu peale Võsu jooksu.
Ka ilmateenistus pidas paika - peale mitut tundi uitamist hakkas päike väga eredalt särama.
Postitas Triinu K.
Suve viimasel reedel parkisime Andresega auto Viru raba juurde ning tõdesime, et ilm on ideaalne. Hilislõunal oli pilvine ning keskmine temperatuur, ei külm ega soe. Inimesi tundus olevat vähe ning metsaõhk meeldiv.
Jõudsime vaid natuke maad vaikuses kõndida, kui kuulsime kilkeid. Seekord polnud vaikuse lõhkujaiks mitte temperamentsed idanaabrid, vaid hoopistükkis kilid, kes tundusid olevat päris eufoorilises meeleolus raba vaatetornis. Edasi kõndides otsustas Andres nalja teha, et võiks olla mõni üleujutus, mis muudaks teekonna läbimise keerukaks.
Suuremat sorti sügavaid lompe ei tulnudki kaua oodata tänu mitu nädalat kestnud sajuhoogudele, ja Andrese soovitusel, et mitte pärast märgade jalanõudega olla, pöörasime tagasi ja jagasime vaatetorni lõbusa aasia rahvaga.
Sõitsime siis autoga Viru raba lõppu ning alustasime sealt uuesti käimist. Kui raba alguses oli palju rabajärvesid, siis teiselpool oli mitmekesine loodus ning kõvasti kuivem ja saime rohkem käia. Nägime ainult paari inimest. Ühel infotahvlil oli meeldejääv lause: "Kehvad tingimused teevad leidlikuks."
Kuna Käsmu ei asu rabast väga kaugel, sõitsime ka sinna. 18 km pikkust matka seekord ette ei võtnud, aga minu lapsepõlve tõmbenumbri, soovikivide kuhila nägime ära ning ei jätnud soovimata.
Kuradisaarel oleme ühe korra käinud, aga libedate kivide ja suhteliselt külma veetemperatuuri, ning miks ka mitte, väikese väsimusenoodi tõttu jätsime sinna minemise katki. Kuigi kaks vee ääres olevat jalanõudepaari reetsid, et paar inimest seikleb saarel.
Andresel oli õigus nagu ikka, värskes õhus olemine väsitab ja tekitab meeletu söögiisu. Peale vaimu ning meelte ergastamist looduse rüppes seadsime suuna kohaliku hot dogi putka juurde, täpselt nagu peale Võsu jooksu.
Ka ilmateenistus pidas paika - peale mitut tundi uitamist hakkas päike väga eredalt särama.
No comments:
Post a Comment