Tartu Rullimaratoniks ettevalmistus oli kõige muud kui ideaalne - jalavalu tõttu oli senine maksimumdistants rulluiskudel olnud 15 km ja seda ka siledal maal. Sellest hoolimata oli plaanis need rasked 42 km läbi sõita.
Ilm oli eile Tartus liiga ilus - sooja 25 kraadi ringis ja tuuline - ideaalne suveilm puhkamiseks, aga mitte sporditegemiseks. Vähemalt mitte neile, kelle ettevalmistus maratoniks on nõrgemapoolne.
Kuna osalejaid on rulluisuvõistlustel tavapäraselt suhteliselt tagasihoidlikult (eilsel 42 km distantsil oli 501 lõpetajat), siis mingit trügimist stardis ei olnud ja kõik said omas tempos liikuma hakata. Algus oli ka tavapäraselt kerge, eks rajaprofiil oli ka langev, aga esimene pikem tõus näitas ära, et täna läheb (väga) raskeks ja see tunne ei petnud. Mida edasi, seda raskemaks läks. Kilomeetrid 14-17 möödusid täielikus udus - ei mäleta neist suurt midagi, aga peale 17-dat kilomeetrit tuli imekombel jõud tagasi ja kuni 24-da kilomeetrini oli täitsa normaalse enesetundega sõit.
Samas olin juba kusagil 15-da kilomeetri kandis otsustanud, et tänast sõitu ma lõpuni ei sõida - enesetunne oli imelikult vilets ja see ei olnud see, et "läheks kergema vastupanu teed" või et "täna väga ei viitsi"; kõigist pingutustest hoolimata tõesti ei jõudnud üldse edasi liikuda (21 km vaheajaks hüüti 57 minutit). Ning kuigi vahemikus 17-24 km oli enesetunne enam-vähem OK, öeldi ka lõpuks raja kõrvalt et "sa oled näost täitsa valge, joo järgmises joogipunktis kõvasti" See näost-valge-olek peegeldaski kõige paremini enda enesetunnet - lihtsalt ei jõudnud ja kõik. Tuligi siis 25 km juures ilma teisele ringile minemata otse finiši poole pöörata ja oma sõit lõppenuks lugeda. Peale finišeerimist jõin kohe ca. 1 liitri erinevaid jooke, puhkasin natuke, siis hotelli tagasi ning kuna ajaliselt jõudsin täpselt õigeks ajaks - väike tütar läks pikka lõunaunne, sain tema kõrval 2,5 tundi puhata ning oligi lõpuks jälle normaalne enesetunne tagasi.
Jube kahju, et seekord nii läks. Siiamaani on eilse katkestamise pärast kehv tunne.
Ainuke hea asi on, et järgmine rulluisuvõistlus toimub juba järgmisel laupäeval Viimsis ja lähen poolmaratonis sõitma isiklikku rekordit. Loodan, et õnnestub.
Ilm oli eile Tartus liiga ilus - sooja 25 kraadi ringis ja tuuline - ideaalne suveilm puhkamiseks, aga mitte sporditegemiseks. Vähemalt mitte neile, kelle ettevalmistus maratoniks on nõrgemapoolne.
Kuna osalejaid on rulluisuvõistlustel tavapäraselt suhteliselt tagasihoidlikult (eilsel 42 km distantsil oli 501 lõpetajat), siis mingit trügimist stardis ei olnud ja kõik said omas tempos liikuma hakata. Algus oli ka tavapäraselt kerge, eks rajaprofiil oli ka langev, aga esimene pikem tõus näitas ära, et täna läheb (väga) raskeks ja see tunne ei petnud. Mida edasi, seda raskemaks läks. Kilomeetrid 14-17 möödusid täielikus udus - ei mäleta neist suurt midagi, aga peale 17-dat kilomeetrit tuli imekombel jõud tagasi ja kuni 24-da kilomeetrini oli täitsa normaalse enesetundega sõit.
Samas olin juba kusagil 15-da kilomeetri kandis otsustanud, et tänast sõitu ma lõpuni ei sõida - enesetunne oli imelikult vilets ja see ei olnud see, et "läheks kergema vastupanu teed" või et "täna väga ei viitsi"; kõigist pingutustest hoolimata tõesti ei jõudnud üldse edasi liikuda (21 km vaheajaks hüüti 57 minutit). Ning kuigi vahemikus 17-24 km oli enesetunne enam-vähem OK, öeldi ka lõpuks raja kõrvalt et "sa oled näost täitsa valge, joo järgmises joogipunktis kõvasti" See näost-valge-olek peegeldaski kõige paremini enda enesetunnet - lihtsalt ei jõudnud ja kõik. Tuligi siis 25 km juures ilma teisele ringile minemata otse finiši poole pöörata ja oma sõit lõppenuks lugeda. Peale finišeerimist jõin kohe ca. 1 liitri erinevaid jooke, puhkasin natuke, siis hotelli tagasi ning kuna ajaliselt jõudsin täpselt õigeks ajaks - väike tütar läks pikka lõunaunne, sain tema kõrval 2,5 tundi puhata ning oligi lõpuks jälle normaalne enesetunne tagasi.
Jube kahju, et seekord nii läks. Siiamaani on eilse katkestamise pärast kehv tunne.
Ainuke hea asi on, et järgmine rulluisuvõistlus toimub juba järgmisel laupäeval Viimsis ja lähen poolmaratonis sõitma isiklikku rekordit. Loodan, et õnnestub.
No comments:
Post a Comment