Berliini poolmaraton

Meie Berliini-reis startis 1. aprilli hommikul varakult - äratus 3.45, lennujaamas 4.45, lennukile 5.45 ja kell 8.40 astusime juba Berliinis lennukist välja ning õues tervitas meid soe päike ja ligi 20-kraadine kevadsoojus. Lennujaamast linna minek on lihtne - tuleb vaid maksta 3 € ning astuda bussi nr. TXL peale ja sõita linna. Et jõuda broneeritud hotelli, tuli sõita lõpp-peatusesse Alexanderplatzile ning sealt lühike jalutuskäik ja olimegi hotellis.

Alexanderplatz

Sviidi elutuba

Hotelli Mercure Hotel Berlin rõõmustas meid esiteks sellega, et saime toa kätte kohe kell 10 hommikul ja teiseks sellega, et standardtoa asemel saime kahe rõduga vähemalt 40 m2 suuruse sviidi 😃

Asjad lahti pakitud, läksime linna peale ja expo-le numbri järgi, sest Berliinis on see eripära, et võistluspäeval numbrit enam kätte ei saa. Expo-le sattusime natuke valel ajal (laupäeva lõuna) - rahvast oli meeletult ja järjekorrad pikad. Juba expo-le sissepääsemiseks ootas ees vähemalt 500 meetrine järjekord. Kusagil tunni jooksul õnnestus ikkagi expo kadalipp läbida ning number ja tellitud võistlussärk kätte saada ning nüüd võiski alata päeva nö. vaba aeg, mis möödus mööda linna ringi vaadates - seekord siis põhiliselt Alexanerplatzi piirkonnas. Võistluseelne päev on selles mõttes natuke igav, et proovid ennast mitte liiga palju väsitada ja jookidest on ka kõige kangemaks joogiks kohvi 😃 Ning ilm oligi kuni õhtuni ilus - veel õhtul oli sooja 22 kraadi ja inimesed kõik suvistes riietes linna peal.

Kõik võistlusega seonduv ühes kohas koos

Võistluspäev algas varakult. Start oli 9.30, mis tähendas, et sööma peaks minema kella 7-ks. Kui eelmine õhtu arvasime, et oleme pühapäeva hommikul kell 7 esimesed kes hotellis hommikusöögile lähevad, siis tegelikkuses oli kell 7 söögikoht peaaegu inimesi täis, enamusel käe peal Berliini poolmaratoni käepael.

Enne starti

Ja nüüd algaski kogu reisi kõige olulisem osa - rulluisutamine. Sel aastal esimene, s.t. et see aasta ei olnud ma rulluiske jalga proovinudki enne kui ca 35 minutit enne starti ning halva üllatusena selgus peaaegu kohe, et asjad ei klapi - parem jalg oli uisus jube ebamugav, mis tähendas juba ette arvestamist, et hakkab hõõruma. Sättisin mis ma sättisin, aga paika ei saanud, ei aidanud ka plaaster ning nii tuligi starti minna. Teine suurem üllatus oli see, et olin registreeritud eliitgruppi ja sain startida hilisemast esikolmikust ca. 5 meetri kauguselt. Ühtlasi tähendas see ka muidugi seda, et kui see eliitgrupp stardist minema kihutas, oli päris kõvasti tegemist et mitte päris grupi lõpus sõitma hakata, sest seal olid kõik minust oluliselt paremas vormis.

Võistluse esimesed 3 km olid ilmselgelt mu elu kiireimad kilomeetrid uiskudel, aga sellega see võistlus põhimõtteliselt ka lõppes - olin ennast nii kinni sõitnud, et nagu sein oleks ette tulnud ja edasi enam üldse ei liikunud. Lasin tempo nii alla kui sain, puhkasin iga mõnesaja meetri järel ja nii kuni 9-nda kilomeetrini, alles siis hakkas energia tagasi tulema. Kuid ees ootas järgmine uudis - juba enne starti tunda andnud parema jala ja uisusaapa vahelise koostöö puudumine - jalg oli katki läinud ja iga järgmine liigutus valmistas tuntavat valu. Samas - vaatasin, et mida rahulikumalt sõidan, seda vähem valus on. Hea seegi, sest ega sellisel võistlusel ju katkestada ei saa ning peagi hakkas pool maad ka täis saama. Nii ma siis vaikselt veeresin ning kuigi energiat hakkas pikapeale järjest juurde tulema, olin sunnitud vaikselt finiši poole kulgema ning ajaga 1 tund ja 1 minut ka lõpuks kohale jõudsin. Minu kõige aeglasem poolmaraton rullidel, enda rekordile jäin alla 14 minutiga, aga vähemalt üks uus võistlus jälle läbitud!

Finišist hotelli oli 400-meetrine teekond ning peale kohalejõudmist, duši all käimist ja väikest puhkust algas reisi lahedaim osa. Enam mingeid kohustusi ei olnud ning sai vabalt süüa-juua-ringi vaadata. Ilm oli küll natuke külmem kui laupäeval, aga ilus kevadilm sellegi poolest. Ilusad vaated avanesid Berliini teletornist.

Vaade linnale teletornist

Reisi viimane päev - esmaspäev - oli rattaga linna avastamise päev. Berliinis on hea ratastega sõita, sest kõigi sõiduteede ääres on rattateed ning mööda kõnniteid sõites ei vaadanud ka keegi sellise näoga, et olete vales kohas. Kui Eestis ei julge paljude autojuhtide imelike sõiduoskuste tõttu ilma kiivrita peaaegu keegi ratta selga istuda, siis Berliinis nägin kiivrit peas vaid üksikutel rattaga sõitjatel.

Alati rõõmus reisikaaslane

Berliin ratastel avastatud, viimane hea lõunasöök söödud ja klaas punast veini joodud, oligi aeg võtta hotellist asjad ning suunduda lennujaama, et kell 23.59 juba Tallinnas maanduda.

Järgmise Berliini-reisini sügisel jääb tänasest natuke üle 5 kuu ning plaan on ka juba paigas - millal kohale minna, millises hotellis ööbida, kuidas enda rekord maratonis sõita 😃 jm. olulised detailid.

Aga järgmine maratoni-reis on juba nö. ukse ees - 29. aprillil ootab ees rulluisumaraton 42,2 km Poolas, Krakowis. Selle reisi teeb teistsuguseks see, et tänase seisuga tuleb reis ette võtta üksinda, kuna ühegi senise reisikaaslase plaanidesse ei mahu aprilli viimane nädalavahetus Poolas. Kuid kava tõotab Krakowis tulla vägev - reedel 28.04 toimub ööjooks 10 km (2000 osalejat juba kirjas), laupäeval kell 15.00 on rulluisumaratoni kord ja pühapäeval ootab huvilisi ees jooksumaraton. Minu kavas on kaks esimest - ööjooks ja rulluisumaraton. Ongi aeg hakata reisi planeerima, pikemalt kirjutan sellest oma järgmises postituses.