Minu esimene mälestus olümpiamängudest on aastast 1980 kui olin Moskva olümpiamängude ajal 5-aastane ning meelde on jäänud olümpiamängude lõputseremoonia kus olümpiamängude maskott Miška koos mängude lõppemisega taevasse lendas ning mina väikse lapsena läksin rõdule vaatama, et äkki näen ka Miškat :)
Järgmised olümpiamängud mis on juba selgemalt meeles, olid aastal 1988 - Calgary ja Soul. Calgaryst muidugi Allar Levandi sõit ja see, et kõigis ümbritsevates majades põlesid vist küll kõigis akendes tuled öösel kella 2-3 ajal kui Allar sõitis. Midagi sellist ei ole näinud ei enne ega peale Calgary võistlusi.
Veel on meelde jäänud, et aastael 1988-1992 korraldati koolis isegi tunniplaanid suusatamise suurvõistluste ajaks ümber - näiteks 1992.a.-l kui taliolümpia toimus Albertville`s oli meil Tallinna Reaalkoolis igal päeva 4 tundi pikkusega 30 minutit ja peale seda võisid kõik minna koju tagasi, olümpiamänge vaatama :)
Olümpia- ja muude suurvõistluste vaimustus kestis veel aastaid, nii minul kui ka suurel osal Eesti rahvast ja seda enamikul vist kuni 2011.a. aprillikuuni välja. Teadagi, mis siis juhtus ja välja tuli ...
Aga kui nüüd võttagi viimased 5-6 aastat, siis olen hakanud vaatama, et (kui jätta isegi kõik dopinguprobleemid kõrvale) suurvõistlused ei ole kuigi huvitavad. Osalejaid on väga piiratud hulk, suurte riikide koonidistest ka ainult ca. 4 suusatajat rajal ja konkurents seetõttu tunduvalt tagasihoidlikum kui MK-etappidel. Nii olengi keskendunud juba aastaid MK-etappide ja muude kõrgema konkurentsiga võistluste jälgimisele olümpiamängude ja muude tiitlivõistluste asemel ning ka algavad olümpiamängud ei tekita mingit huvi - pigem ootad, et lõpeks see jant juba ükskord ära ja läheks suusaalade MK-sarjad edasi!
Järgmised olümpiamängud mis on juba selgemalt meeles, olid aastal 1988 - Calgary ja Soul. Calgaryst muidugi Allar Levandi sõit ja see, et kõigis ümbritsevates majades põlesid vist küll kõigis akendes tuled öösel kella 2-3 ajal kui Allar sõitis. Midagi sellist ei ole näinud ei enne ega peale Calgary võistlusi.
Veel on meelde jäänud, et aastael 1988-1992 korraldati koolis isegi tunniplaanid suusatamise suurvõistluste ajaks ümber - näiteks 1992.a.-l kui taliolümpia toimus Albertville`s oli meil Tallinna Reaalkoolis igal päeva 4 tundi pikkusega 30 minutit ja peale seda võisid kõik minna koju tagasi, olümpiamänge vaatama :)
Olümpia- ja muude suurvõistluste vaimustus kestis veel aastaid, nii minul kui ka suurel osal Eesti rahvast ja seda enamikul vist kuni 2011.a. aprillikuuni välja. Teadagi, mis siis juhtus ja välja tuli ...
Aga kui nüüd võttagi viimased 5-6 aastat, siis olen hakanud vaatama, et (kui jätta isegi kõik dopinguprobleemid kõrvale) suurvõistlused ei ole kuigi huvitavad. Osalejaid on väga piiratud hulk, suurte riikide koonidistest ka ainult ca. 4 suusatajat rajal ja konkurents seetõttu tunduvalt tagasihoidlikum kui MK-etappidel. Nii olengi keskendunud juba aastaid MK-etappide ja muude kõrgema konkurentsiga võistluste jälgimisele olümpiamängude ja muude tiitlivõistluste asemel ning ka algavad olümpiamängud ei tekita mingit huvi - pigem ootad, et lõpeks see jant juba ükskord ära ja läheks suusaalade MK-sarjad edasi!
No comments:
Post a Comment