Kunagi oli jooksmine minu jaoks lemmikspordiala. Jooksin palju, mõnikord isegi suhteliselt edukalt. Aga olen tähele pannud, et mida aeg edasi, seda väiksemaks on jäänud huvi jooksmise vastu kuni selleni välja, et enam treeningplaanis jooksmist üldse ei ole.
Hakkasin täna mõtlema, miks see nii on ja jõudsin enda arust loogiliste järeldusteni. Peamine põhjus, mis puudutab ilmselt ainult mind isiklikult, on see, et ühel hetkel hakkas jooksmine tunduma igav ja kohati ka liiga väsitav (eelkõige just vaimselt, mitte füüsiliselt). Kui ülejäänud päev on varahommikust hilisõhtuni kõikvõimalikke huvitavaid tegevusi järjest täis, siis panin juba eelmisel sügisel tähele, et jooksmine ei sobi sellistesse päevadesse - näiteks jõusaalis kangi tõstmine sobib palju paremini, sest kui peale korralikku jõutrenni tuled saalist välja, on peaaegu alati tunne, et võiks "mägesid liigutada"; peale jooksutrenni pole mul küll aga mitte kunagi sellist tunnet olnud.
Teine põhjus on kiiruste erinevuses. Ratta ja rulluiskudega sõites on kiirused korralikud, kohati laskumistel ka 50 km/h ringis või rohkemgi ja kiirus mulle meeldib ning just kiiruste pärast tõmbab rullidega näiteks eriti sõitma Otepää kanti, kus on korralikke mägesid.
Kolmas põhjus on seotud alade tehniliste iseärasuste ja kasutatavate spordivahenditega. Rullide ja ratta juures on kõvasti mänguruumi, mida õigesti ära kasutades saab rajal märgatavaid eeliseid ja see teeb need alad ka huvitavaks.
Ühesõnaga, kokkuvõtvalt, inimeste eelistused ikka aja jooksul muutuvad ning minu eelistusteks sel aastal on rulluisud, maastikuratas ja jõusaal ning kui peale Viljandi järve jooksu kepikõndi mõtlesin, et hea oleks ka Viimsi jooksul osaleda, siis ei ole millegipärast siiani seda registreerimist ära teinud ja täna käis peast ka läbi mõte, et äkki teeks laupäeval hoopis iseendale uisumaratoni - kuna treeningkava näeb ette ka pika otsa, siis maratoni jagu kilomeetreid ikka kokku tuleb. Mitte et see kergem ettevõtmine oleks kui 10 km jooks, aga millegipärast tõmbab uisurada rohkem.
Palju segaseid mõtteid, mis mind mitu päeva järjest seganud on, said nüüd kõik kirja ja aeg on käes, et varsti trenni minna.
Hakkasin täna mõtlema, miks see nii on ja jõudsin enda arust loogiliste järeldusteni. Peamine põhjus, mis puudutab ilmselt ainult mind isiklikult, on see, et ühel hetkel hakkas jooksmine tunduma igav ja kohati ka liiga väsitav (eelkõige just vaimselt, mitte füüsiliselt). Kui ülejäänud päev on varahommikust hilisõhtuni kõikvõimalikke huvitavaid tegevusi järjest täis, siis panin juba eelmisel sügisel tähele, et jooksmine ei sobi sellistesse päevadesse - näiteks jõusaalis kangi tõstmine sobib palju paremini, sest kui peale korralikku jõutrenni tuled saalist välja, on peaaegu alati tunne, et võiks "mägesid liigutada"; peale jooksutrenni pole mul küll aga mitte kunagi sellist tunnet olnud.
Teine põhjus on kiiruste erinevuses. Ratta ja rulluiskudega sõites on kiirused korralikud, kohati laskumistel ka 50 km/h ringis või rohkemgi ja kiirus mulle meeldib ning just kiiruste pärast tõmbab rullidega näiteks eriti sõitma Otepää kanti, kus on korralikke mägesid.
Kolmas põhjus on seotud alade tehniliste iseärasuste ja kasutatavate spordivahenditega. Rullide ja ratta juures on kõvasti mänguruumi, mida õigesti ära kasutades saab rajal märgatavaid eeliseid ja see teeb need alad ka huvitavaks.
Ühesõnaga, kokkuvõtvalt, inimeste eelistused ikka aja jooksul muutuvad ning minu eelistusteks sel aastal on rulluisud, maastikuratas ja jõusaal ning kui peale Viljandi järve jooksu kepikõndi mõtlesin, et hea oleks ka Viimsi jooksul osaleda, siis ei ole millegipärast siiani seda registreerimist ära teinud ja täna käis peast ka läbi mõte, et äkki teeks laupäeval hoopis iseendale uisumaratoni - kuna treeningkava näeb ette ka pika otsa, siis maratoni jagu kilomeetreid ikka kokku tuleb. Mitte et see kergem ettevõtmine oleks kui 10 km jooks, aga millegipärast tõmbab uisurada rohkem.
Palju segaseid mõtteid, mis mind mitu päeva järjest seganud on, said nüüd kõik kirja ja aeg on käes, et varsti trenni minna.
