49 päeva maratonini, Tartu rulluisumaratonini!

Lähtesituatsioon on kohutav, nii kehv vist polegi kunagi varem olnud. Aga positiivse poole pealt vaadates - siit saab minna ainult kiirelt paremaks.

Numbrid ja faktid 49 päeva enne hooaja suursündmust:

- selle aasta rulluisutamise hooaeg, s.t. esimest korda uisud all, sai avatud eile, 5. juulil;
- viimane trenn enne eilset toimus 10. märtsil - 2 päeva enne eriolukorra kehtestamist. See oli tõesti väga ammu;
- vorm on tegelikult hea, isegi väga hea - aga see puudutab vaimset vormi sest viimaste kuude jooksul on tulnud erakordselt palju tööd teha. Füüsilise vormi kohta ütleb ära kõik eelnevalt toodud info viimaste trennide ja selle aasta uisutamiste kohta.

Kuidas sellisest situatsioonist hea rulluisumaratoni läbimiseni Tartus jõuda 23. augustil ? Ega väga häid vastuseid ei ole, proovime trenne natuke tihedamalt teha kui see on olnud viimastel kuudel tavaks, lisaks Elvale enne Tartu ka Kuusalus, Rakveres ja Tallinnas teistega koos sõita ja siis on näha juba 23. augustil, mis saab .. või ei saa.

Retro - 2009.a Rullituur

20 päevaga maratonivormi ?

Jah, Tartu rulluisumaratonini jääb tänasest täpselt 20 päeva ja täna hommikul registreerisin ennast ka ära 42 km maratonidistantsile. Ega selles ei olekski ju midagi erilist kui see aasta ei oleks rullitatud kokku alla ... 100 km.

Tagantjärgi ei saagi aru kuidas nii on läinud - kevad ja suvi on piisavalt sobivaid ilmasid rullitamiseks pakkunud, aga alati on nii-öelda tähtsamaid ja olulisemaid tegevusi vahele tulnud ja kui möödunud nädalavahetusel ehmatusega kalendrisse vaatasin, vaatasidki sealt vastu 3 viimast nädalat Eesti rullihooaja suursündmuseni.

Ega järelejäänud 3 nädalaga mingit imet ei tee, aga natuke paremasse vormi vast ikka jõuab saada võrreldes tänasega. Ja vähemalt on nüüd mingi motivatsioon enda jaoks olemas, sest Tartu rulluisumaraton on üks täpselt paras üritus, et on vaja natuke trenni ka teha, et need 42 km korralikult läbitud saaks. Ja nagu ikka - kui stardipauk on kõlanud, ega alati proovid ju endast maksimumi anda, olenemata sellest mitu km enne sõidetud on. Vaatame, kuidas siis seekord välja tuleb! Kümnes kord ikkagi Tartus sõita juba :)

Pärnu rulluisuvõistlusel, paduvihmas :)

Kuidas ma sain heasse vormi, 3 (kaal langeb suure hooga)

Juunikuu oli algusest lõpuni üks rutiinne "töö" - tegin trenni 3+1 meetodil (3 päeva trenni ja 1 vaba) ning toitumine oli täpselt sellisena planeeritud et kaal langeks (see on väga lihtne kui kõike saab teha rutiinse plaani järgi). Ja langeski ning vägagi hoogsalt - kuuga 5 kilo. Enesetunne oli hea kerge, trennid läksid kõik plaanipäraselt ja juba oligi aeg hakata valmistuma esimeseks suviseks rulluisuvõistluseks - Pärnu rulluisumaratoniks (minul poolmaraton).

Arvestades et alates mai keskelt juuni lõpuni olin saanud korralikult harjutada, kaal oli selle pooleteise kuuga langenud tervelt 7 kilo, ilmad olid ilusad (samas mitte liiga palavad) - see kõik oli tekitanud endas tunde, et võib tulla hea võistlus.

Seega siis 30. juuni ja Pärnu. Seekord oli võistlus linnaäärses tehnopargis, mis oli tegelikult palju sobivam koht rullitamiseks kui varasemad kesklinnas toimunud võistlused - asfalt oli parem, ring pikem, radagi huvitavam.

Võistlusel oli kõik ideaalne kuni 9-nda kilomeetrini - ei ühtegi rasket kohta ega mitte midagi ei viidanud sellele, mis kohe ees seisis - olles ühel vastutuuleotsal gruppi vedanud, tuli äkki "sein ette" - tunne läks nii raskeks, et oli vaja katkestada ... kohe. Vastasel juhul tundus, et võistlus võib lõppeda kiirabis - nii raske ja halb enesetunne tekkis.

Seda on tagantjärgigi kummaline meenutada - lähed väga hea enesetundega starti ja lõpetad natuke aega hiljem sõidu tundega "surm silme ees."

Peale Pärnu-sõitu ei teadnudki kohe kuidas oma vormi-saamise-projektiga jätkata. Kas võtta edasi kaalu alla ja teha vaikselt trenni või jätkata võistlustel osalemist ja panna kaalulangus mõneks ajaks stopile? Selge oli, et mulle mõlemad korraga ei sobi - võtta kaalu alla ja sõita võistlustel enda tase välja ...

Pärnu rulluisumaraton 2018

Kuidas ma sain heasse vormi, 2

Jõudnud 20. mail koju tagasi, oli Tallinnas samuti ilus kevad. Küll mitte nii ilus ja soe kui oli olnud Horvaatias, aga Eesti kohta ideaalilähedane. Mis omakorda tähendas, et kõik eeldused olid loodud et siin jätkata Horvaatias alustatud sportlik-tervislike eluviisidega ...

Varahommikune vaade Horvaatias, nö. kodutänaval,
vahetult enne Eesti-lennule minekut

Erinevalt Horvaatias oldud ajast kus iga päev oli päevakava enam-vähem täpselt paigas, olid kodus aga asjad hoopis teistmoodi - küll tuli käia Tartus, küll Pärnus ja nii juhtuski kohe, et esimese trennini - rulluisutrennini - jõudsin alles viiendal kodus oldud päeval. 

Horvaatia ...

Samamoodi söömine - kui eelmisel nädalal oli kõik paigas olnud - siis koju jõudes kõik segamini alates lõunasöökidest mis toimusid juhuslikel aegadel kuni õhtusöökideni mis toimus reedesel päeval näiteks NOA restorani peakoka poolel ja kestis 3,5 tundi. Võib ainult aimata mitu kalorit selles terve õhtu väldanud söömises peitus ...

Aga kui tulla nüüd tagasi esimese trenni - rullitamise - juurde, siis võhma jätkus umbes 7-ks kilomeetriks. Olin tõesti täiesti läbi peale 7-t rulluisukilomeetrit, nii uskumatult kui see ka ei kõlaks. Juuni algusega algas ka Eestis rulluisuvõistluste hooaeg, aga arvestades selle esimese trenni 7-t vaevalist kilomeetrit oli selge, et sinna mul küll esialgu asja ei ole :)

Seega - esimene nädal Horvaatias, teine kodus ja olingi saanud kokkuvõttes rutiini sisse ning algas järjepidev rutiinne toitumine-trenn, et parema vormini jõuda. Ja kokkuvõttes osutus see rutiin päris lõbusaks - nii juunikuu kui eriti juuli algus, millal ootas ees esimene suvine rulluisuvõistlus Pärnus!

Kus saab selgeks parima rulluisutehnika?

Kui Eesti läbi aegade konkurentsitult parim rulluisutaja mulle esmaspäeva lõunal ütles, et ma peaksin ka sel aastal koos teiste rulluisutajatega kaks korda nädalas trennis käima hakkama, võtsin seda esialgu oma peas nii, et "jõuab küll, äkki järgmisest nädalast." Samas ütles ta ka seda, et esimene trenn toimub juba homme. Päeva jooksul hakkas see teema muidugi juba ununema, liiatigi olime samal teemal rääkinud nii 2014 kui 2015 aastal ja siiani ei olnud ma ühistrennidesse jõudnud.
Aga kui õhtul kella 23:00 paiku tuli ka kirjalik kutse teisipäeva õhtusesse trenni, sain aru, et nüüd enam pääsu ei ole :)

Trenni algus oli Saku Suurhalli esises parklas kell 19:00. Jõudsin 5 minutit varem kohale, panin nime kirja ja oligi trenni algus käes. Treenijad, keda oli kokku ca 50 ringis, jagati 4 gruppi - lapsed, algajad, keskmine tase, edasijõudnud. Oma tasemalt peaksin olema keskmise taseme ja edasijõudnute vahepeal, seega valisin madalama poole ehk keskmise taseme.

Keskmise taseme õpilasi juhendas samuti aastaid väga heal tasemel sõitnud Lauri, kes kuulub minu hinnangul ka algaval hooajal Eesti kolme parema rulluisutaja hulka. Seega - ei mingit kahtlust, et saadud õpetussõnad on kõrgtasemel.

Trenn algas peale mõnelauselise teoreetilise osaga ja peale seda läksid lahti erinevad harjutused - asendi sissevõtmine ja hoidmine, ühe jala peal sõitmine, õige tehnikaga tõukamine vaheldumisi parem-vasak jalg, slaalomi sõitmine jne jne - kokku harjutusi 1 tund ja 15 minutit. Mõni harjutus tuli välja paremini, mõni kehvemini ja kokkuvõttes saab öelda, et enne edasijõudnute gruppi minekut tuleks veel vist päris tükk aega keskmise tasemega grupis tehnikat harjutada.

Selle tõestuseks, et trenn oli treeneri poolt antud väga heal tasemel, oli asjaolu, et 1 tund ja 15 minutit möödusid täiesti märkamatult - oli tunne, et alles alustasime ja juba treener ütleski, et 10 minuti pärast lõpetame.

Ühesõnaga - homme õhtul Lauluväljaku juures jätkame!

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele - parima rulluisutehnika õpetab kõigile selgeks Rullibuss

Foto Rullibussi kodulehelt

Jooksjatel on jooksulint, ratturitel wattbike, rulluisutajatel ... ?

Kuigi väljas on alanud suur suvi, on üks osa minu mõtetest juba järgmise sügise-talve juures. Peamistest põhjustest, miks see nii on, räägin kunagi hiljem, aga üks põhjus on ka seotud rulluisutamisega.

Sisetingimustes treenimisel ja sportlaste testimisel on enamusel vastupidavusaladel olemas spetsiaalsed vahendid - jooksjatel jooksulint, sõudjatel sõudeergomeeter, ratturitel wattbike, isegi suusatajate tarbeks on spetsiaalne ergomeeter olemas, aga rulluisutamisega on lood tagasihoidlikumad.

Kuid siiski, siiski - olemas on selline atribuut nagu skatemill.

Järgnevalt üks video YouTube`ist, kust on näha skatemillil sõitmine rulluiskudega:

Ja nüüd küsimus: kas keegi on sellist atribuuti Euroopas näinud, kus saaks ise ka katsetada ja testida skatemill`il sõitmist?

Miks jooksmine enam üldse ei tõmba?

Kunagi oli jooksmine minu jaoks lemmikspordiala. Jooksin palju, mõnikord isegi suhteliselt edukalt. Aga olen tähele pannud, et mida aeg edasi, seda väiksemaks on jäänud huvi jooksmise vastu kuni selleni välja, et enam treeningplaanis jooksmist üldse ei ole.

Hakkasin täna mõtlema, miks see nii on ja jõudsin enda arust loogiliste järeldusteni. Peamine põhjus, mis puudutab ilmselt ainult mind isiklikult, on see, et ühel hetkel hakkas jooksmine tunduma igav ja kohati ka liiga väsitav (eelkõige just vaimselt, mitte füüsiliselt). Kui ülejäänud päev on varahommikust hilisõhtuni kõikvõimalikke huvitavaid tegevusi järjest täis, siis panin juba eelmisel sügisel tähele, et jooksmine ei sobi sellistesse päevadesse - näiteks jõusaalis kangi tõstmine sobib palju paremini, sest kui peale korralikku jõutrenni tuled saalist välja, on peaaegu alati tunne, et võiks "mägesid liigutada"; peale jooksutrenni pole mul küll aga mitte kunagi sellist tunnet olnud.

Teine põhjus on kiiruste erinevuses. Ratta ja rulluiskudega sõites on kiirused korralikud, kohati laskumistel ka 50 km/h ringis või rohkemgi ja kiirus mulle meeldib ning just kiiruste pärast tõmbab rullidega näiteks eriti sõitma Otepää kanti, kus on korralikke mägesid.

Kolmas põhjus on seotud alade tehniliste iseärasuste ja kasutatavate spordivahenditega. Rullide ja ratta juures on kõvasti mänguruumi, mida õigesti ära kasutades saab rajal märgatavaid eeliseid ja see teeb need alad ka huvitavaks.

Ühesõnaga, kokkuvõtvalt, inimeste eelistused ikka aja jooksul muutuvad ning minu eelistusteks sel aastal on rulluisud, maastikuratas ja jõusaal ning kui peale Viljandi järve jooksu kepikõndi mõtlesin, et hea oleks ka Viimsi jooksul osaleda, siis ei ole millegipärast siiani seda registreerimist ära teinud ja täna käis peast ka läbi mõte, et äkki teeks laupäeval hoopis iseendale uisumaratoni - kuna treeningkava näeb ette ka pika otsa, siis maratoni jagu kilomeetreid ikka kokku tuleb. Mitte et see kergem ettevõtmine oleks kui 10 km jooks, aga millegipärast tõmbab uisurada rohkem.

Palju segaseid mõtteid, mis mind mitu päeva järjest seganud on, said nüüd kõik kirja ja aeg on käes, et varsti trenni minna.

Treenimine kava järgi

Mulle meeldib sport ja kõik sellega kaasnev ning olen tähele pannud, et mida aasta edasi, seda rohkem meeldima hakkab. Sel kevad-talvel sai tehtud spordialaselt mingis mõttes restart ning üle 21 aasta treenin jälle treeneri poolt koostatud kava järgi, kus on igaks kuupäevaks konkreetne tegevus kirjas - nii ajaliselt trenni pikkus kui pulsitsoonid. Viimati oli mul selline kava ees aastal 1993 ja siis oli kava autoriks meie omaaegne tõeline jooksukuulsus Toomas Turb ning kava oli rajatud heade tulemuste saavutamiseks pikamaajooksus. Toimis hästi.

Sel kevadel saadud kava enam suuri tulemusi pikamaajooksus ei taotle ja kui täpsem olla, siis kavas ei sisaldu üleüldse ühtegi jooksukilomeetrit. Sest selleks et sõita kiiresti rattaga või rulluiskudel ei ole vaja jõuda heal tasemel joosta. OK, mööndustega võib öelda, et enne jõusaali trenne soojenduseks võib jooksmist ette tulla. Kava sisaldab seega peamiselt kahte spordiala - rulluisutamine ja maastikurattasõit ning mulle teatavaks üllatuseks on päris raske.

Praegusel perioodil on kava järgi mulle planeeritud näiteks 6 trennipäeva nädalas; suurema väsimuse tekkimisel võib piirduda ka 5 päevaga. Enam-vähem võrdselt on esindatud nii jõusaal, rulluisutamine kui maastikurattasõit. Kusjuures rulluisutamine ja maastikurattasõit sobivad ka treeneri meelest päris hästi ühte treeningkavasse. Isegi paremini kui maanteerattasõit ja rulluisutamine.

Tuleb huvitav hooaeg - võistlused algavad mai lõpust, oma parima vormis proovin ajastada augusti lõpust septembri lõpuni.

Ja mis on treeneri poolt tehtud kava puhul veel suureks eeliseks - on kelle käest küsida kui küsimusi peaks tekkima ning võib olla kindel, et vastused on asjatundlikud.

Rattalinn CPH - vaade 17 korruselt

Tartu Rulluisumaraton 2011

Mulle meeldivad maratonijärgsed päevad. Nendel päevadel ma tööd ei tee; magada saab hommikul kaua (täna lausa peaaegu 12 tundi järjest). Nii saab korralikult välja puhata ja jätkata mõne päeva pärast valmistumist järgmisteks võistlusteks/maratonideks.

Nüüd aga Tartu Rulluisumaratonist pikemalt. Kui laupäeval Narvast Energiajooksult Tartusse jõudsime, oli just algamas Tartu Rulluisusprindi A-finaal. Nii, et ülitäpne ajastus algatuseks:) Edasi aga õnn pöördus. Läksime väljavalitud hotelli - ja esimene üllatus oligi olemas - hotell oli täitunud väga lärmakatest inimestest - seal oli nimelt algamas pulmapidu. Teades ka selle rahvuse esindajate pidusid ja nende pikkusi ning nähes/kuuldes, millist tümpsu parklas juba soenduseks lasti, ütlesime selle hotellitoa kiirelt üles. Aga Tartus ei ole hotellidega eriti kiita. Ei olnud erilist tahtmist peale 400 km autoroolis kuhugi kaugemale ka enam sõitma hakata ja sai välja valitud järgmine hotell Tartus (ma ei nimeta siin hotellide nimesid - võibolla on nendes tavaliselt kõik väga hästi, lihtsalt seekord läks natuke teisiti). Algselt tundus seal kõik tore ja vaikne. Ka õhtusöök Cafe Truffe`s oli suurepärane - väga maitsev lõhepasta fantastilise teeninduse saatel. Üleüldse oli Tartu kesklinn väga elav sel laupäeva õhtul.

Peale hotelli tagasijõudmist selgus, et seal ei olegi eriti vaikne. Algatuseks avastasime, et meie tuba on köögi peal ja seal undas mingi asi (ventilaator või midagi muud) nii, et toas isegi kraanikauss vibreeris. See oli ilmselt paljudes tubades nii - oli tunne, nagu peaks üritama magada töötava bussimootori kõrval. Lõpuks õnnestus see probleem lahendada ja peale kõnet hotelli administraatorile pandi köögis see masin kinni. Järgmiseks selgus, et samas hotellis peatub üks Eesti vanema generatsiooni tuntud laulja ja tema suurepäraste lugude saatel sai üritatud magama jääma hakata. Võibolla oleks isegi õnnestunud, aga iga paarikümne minuti tagant möödus hotelli lähedalt tänavalt mingi seltskond, kes kõik karjusid ja väga kõvasti - nii kuni hommikuni välja. Tagantjärgi küll naljakas, aga kella 2 paiku öösel oli mul küll soov asjad kokku panna ja koju tagasi magama sõita. Õnneks olin selleks liiga väsinud ja see sõit jäi tegemata:) Lõppude lõpuks kella 5 paiku õnnestus suure väsimuse tulemusena paariks tunniks magama jääda.

Hommikul olid enesetunne ja tuju küll kõike muud kui head. Kurat, aasta üks tippsündmusi minu jaoks ja niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja tüdinud olek. Palju ei puudunud, et oleksin hommikusöögil ühe ees koperdanud välismaa mehe läbi sõimanud - õnneks seda siiski ei juhtunud:)

Aga siis meenus üks asi, mis lisas kohe palju positiivsust - see, kuidas Igor käis Stockholmi maratonil ja kui palju tema enne jooksumaratoni hotellis magada sai: Igori Stockholmi maraton Mõtlesin, et kui tema sai maratoniga hakkama peale 1 tunnist magamist, siis 2 tundi on juba poole rohkem ja pean ka mina hakkama saama!

Lõpuks oli aeg hotellis uks kinni panna ja stardipaika minna. Pool tundi enne starti panin uisud alla. Proovides natuke sõita, oli tunne, et ei liigu üldse edasi - iga samm tuli kuidagi väga raskelt. Siit ka kohe otsus, et mitte teha mitte mingisugust soojendust ja hoida kogu energia maratoni enda jaoks.

Sel aastal jälgisin kindlat taktikat - sõidan kogu raja grupis. Kui tunnen, et enam ei jõua ja jään grupist maha, siis ootan järgmise grupi järgi. Tuul oli tugev ja see üksinda pressimine oleks võinud maratoni väga raskeks teha. Algne eesmärk oli alistada 2 tunni piir. Selle aasta varasematel võistlustel olen 20 km jõudnud napilt alla tunni sõita, aga need võistlused toimusid ilma mägedeta trassidel.

Start antud, hakkas vastutuult sõit peale - kohe ca. 10 km. Sain endale sobivasse gruppi, kus oli kerge sõita. Vedasin ka ise aeg-ajalt, aga minu kui suurema kehakaaluga sõitja peamine efekt tuleb praegu ikka langustel, et grupp seal võimalikult hea hoo sisse saaks. Üks kõvemaid laskumisi oli 10-liikmelise grupiga, mida mina siis laskumisel vedasin. Hoog läks päris suureks ja õnneks keegi tasakaalu ka ei hakanud kaotama. Aga ka kõigil teistel laskumistel saime isegi 2-3 liikmeliste gruppidega üksiküritajatest palju suuremad hood sisse. Teised ca. 10 km olid lihtsad - peamiselt allatuult. Poolmaratoni vaheajapunktis oli aega kulunud natuke alla 55 minuti ja minu jaoks oli selge, et sellise tempoga ma lõpuni ilmselt vastu ei peaks või kui peaks, oleks see väga raske. Lasin tempot alla ja ootasin järgmist gruppi järgi. 20-30 km, mis olid enamasti vastutuult, olid küllaltki rasked, aga sealt edasi 30-37 jälle lihtsamad - sattus väga sobiv grupp ja õnnestus ka natuke puhata enne viimast tugevat vastutuulelõiku. 37-39 km läks kehvasti ja sinna jäi ka lõpuajas 2-3 minutit ja 20-30 kohta. See oli väga tugeva vastutuulega lõik ja grupis lõppes ühel sõitjal äkki jõud otsa ning ta lasi eessõitjaga vahe sisse. Ma ei pannud seda õigel ajal tähele ja kui panin, oli juba liiga hilja. No ei tohi jääda grupis sõitma viimasele positsioonile sellises kohas - tuleb järgmisel korral hoolikam olla! 37-39 olidki minu maratoni raskeimad kilomeetrid, aga siis peale seda oli tuul jälle tagant ja viimased kilomeetrid läksid küll aeglaselt, aga rõõmsalt. Minu teine eesmärk selleks sõiduks oli nimelt olnud see, et ka lõpus oleks hea olla ja see õnnestus seekord igati hästi !

Jõudnud finišisse, kohe asjad kokku ja Tallinna poole minema, et enne ülisuure väsimuse saabumist oma voodisse magama jõuda. Ja nüüd, peale peaaegu 12-tunnist und saab hakata nautima tänast, maratonijärgset täielikult vaba päeva!

PS. Tegelikult oli see hea kogemus, et kuidas peale magamata ööd maratoni läbida on. Kui midagi sarnast peaks kunagi tulevikus korduma, siis on teada, et pole eriti vaja muretseda - see üks magamata öö ei tee Nõukogude aja karastusega inimestele eriti midagi. Kui suur väsimus ka tuleb, siis kunagi hiljem.

Pärnu Rullimaratonil pealtvaatajana

Jõudsime kohale siis kui maratoni lõpuni oli sõita veel kolm-neli  3- kilomeetrist ringi. Näha oli, et päris paljud olid korralikult vastu asfalti käinud. Päris valus kukkumine juhtus vahetult enne finishit. Põhjuseks oli ilmselgelt liiga rahvarohke lõpugrupp. Lõpuspurt oli nii vägev, et pidin raja ääres seistes vaatama, et kraavi ei libiseks.

Kui Tõnis sõitis maratoni tagurpidi, 

siis automaatselt filmisin ka tagurpidi. 

       Muideks tagurpidi sõites tegi ta kõige kiirema sõidu, mis kunagi tehtud.  

Finish vaadatud, suundusime tagasi parklasse. Muideks võistluskoht oli logistiliselt väga heas kohas. Selveri vastas. Ning kiviviske kauguselt vaatas vastu McDonalds. Andres rääkis juba päev enne võistlust, et peale poolmaratoni tahab ta ühe burgeri ära süüa. Mida soovid, seda ka saad :)

Start poolmaratonile

Start 21-kilomeetrisele distantsile anti kell 14.30. Ilm oli selleks ajaks päris palavaks läinud. Kerge tuul hakkas varem kohale saabunud pilvi laiali puhuma. Tunni aja jooksul täitsin "joogipunkti" ülesandeid. Kusjuures, nii uskumatu kui see ka pole, siis rajal jootmist ei olnudki. Juua said ainult need, kellel oma jootja või pudel kaasas. Tõsi, stardinumbrit välja võttes, sai Andres veepudeli küll. Sõidu lõpetades said kõik spordijoogi ja 2 pirni, ühe nektariini. Ideaalne toidukaup sellisel kuumal suvepäeval.

Sõit kulges ilusti. Andrese taktika oli startida viimasest reast ja sõita rahuliku tempoga. Aeg tuli alla ühe tunni. Juhhei- vot selline on "aeglane" sõit. Paar meest, kes maratoni kukkumise tõttu katkestama olid sunnitud, startisid poolmaratoni distantsil uuesti ja sel korral ületasid nad ilma kukkumiseta finishijoone. Peab ikka päris hea vorm olema, et tunniajase vahega veel 21 km sõita.

Tuules sõita on ikka kergem.

Liidergrupp

Venezuela mehed andsid Kaurile teed.

Peale sõitu Andres puhkas ja taastus. Vaatasime ära ka autasustamise ja loosiauhindade jagamise. Peale seda kui küsisin, et kas tahad ma lähen ostan sulle ühe hamburgeri, ei tulnud Andrese poolt ootuspärast reaktsiooni. Kui aga paar minutit mööda läks, oli ta juba nõus :)

McDonaldsisse sisse astudes ootas meid ees juba tuttav seltskond :) Issand kui hästi see burger maitses. Söömise ajal vahetasime ainult mõned üksikud laused, sest toit oli nii hea. Sööme sellist kiirtoitu muidu väga harva.

Peale sööki läksime linna. Jalutasime kesklinnast randa ja nautisime mõnusat suveõhtut. Veel enne tagasisõitu astusime läbi kohvikust. Päev oli täis tegevusi ja aeg lendas kiirelt.

Rulluisutamas Lillepi pargis

Rulluisutamine on ilusate suveilmade spordiala. Muidugi saab uisutada ka kehvemate ilmade ja märja asfaldiga, aga jäägu see proffide mängumaaks - tavaline spordiharrastaja uisutab ikka ja ainult ilusate ilmadega!

Tänase trenni peamine eesmärk oli sõita õige tehnikaga võimalikult suur osa distantsist. Õnnestus paremini kui eelmises uisutrennis, pühapäeval.

Trenn ise oli ka natuke pikem kui eelmisel korral, ulatudes 15 km-ni. Uisutamise juures meeldib mulle ka see, et pulss püsib madalal. Sellepärast soovitatakse seda ala ka algajatele, kes soovivad vastupidavusalasid harjutama hakata. Seetõttu on ka aeg-ajalt päris naljakas, kui nö. "tõsised sportlased" - igasugused experdid sel teemal sõna on võtnud - kes on nimetanud rulluisutamist mugavusalaks (kõik, kes on seda ala proovinud, teavad, et pärast tunniajalist sõitu alaseljal küll enam eriti mugav pole), kes lihtsalt ei saa aru, millega tegemist on:)

Aga täna oli Lillepi pargis lisaks enda trennile vaadata küllaga - sõitsid väga heal tasemel uisutajad kuuekesi koos grupis + jalgrattur kõige ees vedamas - keskmise tempoga natuke üle 30 km/h; sõitis Andrus oma turvamehega - ka vägagi arvestatavas tempos. Kui sportlastega ma rullis mitte kuidagi sammu pidada ei jõuaks, siis meie peaministri tempos peaksin küll mõned ringid vastu.

Ja mis on rulluisu trennide puhul veel hea ? Trennid on lühikesed. Õiges asendis ja tehnikaga ei jõua keegi eriti kaua sõita ja isegi Eesti parimate uisutajate trennid ulatuvad maksimaalselt 90 minutini; minul siis täna 15 km 44 minutiga ja pulss oli lõpus 123. Hea trenn, positiivne emotsioon kogu õhtuks garanteeritud.

Tehnikatrenn uiskudel

Eilne teine trenn keskendus uisutehnikale. Sõitsin pulsiga 120-125 Pirital Lillepi pargis 4x2,5 km püüdes säilitada niipalju kui võimalik enda ideaalset rulluisuasendit. Aega läks täpselt 30 minutit. Leidsin enda jaoks hea asendi paar nädalat tagasi ja efekt on vägev: sama kiiruse juures on pulss 20 võrra madalam - see on suur vahe. Muidugi nõuavad esialgu uue asendi puhul seljalihased aega, et pikemaid sõite vastu pidada.

Uisud, millega sõidan, on toodud kõrvaloleval pildil. Harrastaja uisud Rollerblade 100 mm ratastega. Mugavad sõita ja sellistega sõidetakse ka Tartu Rullimaratonil vabalt esisaja hulka.

Aga kuidas enda asendit korrigeerisin ? Laske end põlvedest poolistuvasse asendisse, nii et justkui väike amort oleks sees. Kui hoiate põlvedest jäika asendit, tulevad pikapeale vigastused, sest «korjate» sedasi kõik asfaldikonarused üles.

Edasi asetage sirged käed kõverdatud põlvedele. Just sedasi leiate optimaalse kehaasendi. Seejärel pange käed seljale ja muudkui sõitke. Kui pikal sõidul ära väsite, siis just seesugusel meetodil saate parima kehaasendi taas kätte (Lauri Koort, Postimees 01.06.11)

Tallinna Rulluisumaraton 2011 - hea lõbus sõit:)

Stardikoridoris :)

Eile õhtul avasin enda jaoks selle aasta rulluisuhooaja - sõitsin Lillepi pargis 2x2,5 km, et veenduda rullide korrasolekus ja enda valmisolekus Tallinna Rulluisumaratoniks. Oli väga hea sõita, kõik sobis.

Täna pealelõunal oli siis hea võimalus selle aasta esimesel rullivõistlusel osaleda. Kohe võib öelda, et oli hea võistlus, kõik läks täpselt nii nagu plaanitud.

Jõudsime kohale 1 tund ja 30 minutit enne starti, et vaadata ära ka pikema distantsi finiš. Ega ausalt öeldes kohe aru küll ei saanud, kes ees või taga on (jõudsime vaatama, kui oli veel ca. 5 ringi sõita) - kõlarid olid nii sätitud:) Peale seda, kui Venetsueela mehed finišeerisid, oli pilt selge.

Järgnes soojendus ca. 30 minutit (jooksmine ja venitused) ning oligi aeg oma starti minna. Eks esimesel ringil tuli endale ikka mitu korda meelde tuletada, miks ma siia tulnud olin - ikka EASY SKATE`le (ametlikult küll IIZI SKATE). Esimese ringi aeg tuli 6.09 (2,5 km) - see oli ilmselgelt liiga kiire võrreldes plaaniga, mille teinud olin ja lasin tempot oluliselt alla. Järgnevad 7 ringi sõitsin kõik ca. 7 minutiga. Lõpuaeg seega 20 km distantsil 55 minutit ja mõned sekundid peale.

Kuna eesmärk oligi teha vahelduseks teistsugune tugevam trenn enda jaoks võistluskeskkonnas, siis võib öelda, et kõik õnnestus ideaalselt. Lisaks sain teada, milliseid seljalihaseid tuleks lähemal ajal rohkem treenida - rulluisutamine näitab halastamatult selja nõrgad kohad ära.

Pikem video tänaselt 20km distantsilt

Muidu oli kõik tore, aga kaks asja jäid natuke häirima:
- rullsuusatajad startisid 2 minutit peale 20 km rulluisutajaid. Rada ei ole Lillepi pargis eriti lai ja kuigi rullsuusatajad sõitsid väga korrektselt ja ma peaks ka nagu enam-vähem sõita oskama, sain ikkagi ühelt suusatajalt suusakepiga kõhtu. Pole viga, elan üle, loodan, et kellegil teisel sarnast kogemust ei ole;
- raja turvamine. Rulluiskudega sõitmine on juba oma olemuselt suhteliselt ohtlik ettevõtmine ka neile, kes oskavad sõita (ka põhisõidus oli mitmeid kukkumisi) - aga mida arvata sellest, kui ma sõitsin selle 20 km jooksul rajal mööda kokku 7 jalgratturist, kellest vähemalt 2 tekitasid tahtmatult päris ohtlikke olukordi.

Saabub rulluisutaja :)

Kokkuvõttes - lõpp hea, kõik hea. Järgmine start on juba 19. juunil Raplas. Praeguse seisuga olen samuti osalemas. Eesmärgid sarnased nagu täna.