Kunagi oli jooksmine minu jaoks lemmikspordiala. Jooksin palju, mõnikord isegi suhteliselt edukalt. Aga olen tähele pannud, et mida aeg edasi, seda väiksemaks on jäänud huvi jooksmise vastu kuni selleni välja, et enam treeningplaanis jooksmist üldse ei ole.
Hakkasin täna mõtlema, miks see nii on ja jõudsin enda arust loogiliste järeldusteni. Peamine põhjus, mis puudutab ilmselt ainult mind isiklikult, on see, et ühel hetkel hakkas jooksmine tunduma igav ja kohati ka liiga väsitav (eelkõige just vaimselt, mitte füüsiliselt). Kui ülejäänud päev on varahommikust hilisõhtuni kõikvõimalikke huvitavaid tegevusi järjest täis, siis panin juba eelmisel sügisel tähele, et jooksmine ei sobi sellistesse päevadesse - näiteks jõusaalis kangi tõstmine sobib palju paremini, sest kui peale korralikku jõutrenni tuled saalist välja, on peaaegu alati tunne, et võiks "mägesid liigutada"; peale jooksutrenni pole mul küll aga mitte kunagi sellist tunnet olnud.
Teine põhjus on kiiruste erinevuses. Ratta ja rulluiskudega sõites on kiirused korralikud, kohati laskumistel ka 50 km/h ringis või rohkemgi ja kiirus mulle meeldib ning just kiiruste pärast tõmbab rullidega näiteks eriti sõitma Otepää kanti, kus on korralikke mägesid.
Kolmas põhjus on seotud alade tehniliste iseärasuste ja kasutatavate spordivahenditega. Rullide ja ratta juures on kõvasti mänguruumi, mida õigesti ära kasutades saab rajal märgatavaid eeliseid ja see teeb need alad ka huvitavaks.
Ühesõnaga, kokkuvõtvalt, inimeste eelistused ikka aja jooksul muutuvad ning minu eelistusteks sel aastal on rulluisud, maastikuratas ja jõusaal ning kui peale Viljandi järve jooksu kepikõndi mõtlesin, et hea oleks ka Viimsi jooksul osaleda, siis ei ole millegipärast siiani seda registreerimist ära teinud ja täna käis peast ka läbi mõte, et äkki teeks laupäeval hoopis iseendale uisumaratoni - kuna treeningkava näeb ette ka pika otsa, siis maratoni jagu kilomeetreid ikka kokku tuleb. Mitte et see kergem ettevõtmine oleks kui 10 km jooks, aga millegipärast tõmbab uisurada rohkem.
Palju segaseid mõtteid, mis mind mitu päeva järjest seganud on, said nüüd kõik kirja ja aeg on käes, et varsti trenni minna.
Hakkasin täna mõtlema, miks see nii on ja jõudsin enda arust loogiliste järeldusteni. Peamine põhjus, mis puudutab ilmselt ainult mind isiklikult, on see, et ühel hetkel hakkas jooksmine tunduma igav ja kohati ka liiga väsitav (eelkõige just vaimselt, mitte füüsiliselt). Kui ülejäänud päev on varahommikust hilisõhtuni kõikvõimalikke huvitavaid tegevusi järjest täis, siis panin juba eelmisel sügisel tähele, et jooksmine ei sobi sellistesse päevadesse - näiteks jõusaalis kangi tõstmine sobib palju paremini, sest kui peale korralikku jõutrenni tuled saalist välja, on peaaegu alati tunne, et võiks "mägesid liigutada"; peale jooksutrenni pole mul küll aga mitte kunagi sellist tunnet olnud.
Teine põhjus on kiiruste erinevuses. Ratta ja rulluiskudega sõites on kiirused korralikud, kohati laskumistel ka 50 km/h ringis või rohkemgi ja kiirus mulle meeldib ning just kiiruste pärast tõmbab rullidega näiteks eriti sõitma Otepää kanti, kus on korralikke mägesid.
Kolmas põhjus on seotud alade tehniliste iseärasuste ja kasutatavate spordivahenditega. Rullide ja ratta juures on kõvasti mänguruumi, mida õigesti ära kasutades saab rajal märgatavaid eeliseid ja see teeb need alad ka huvitavaks.
Ühesõnaga, kokkuvõtvalt, inimeste eelistused ikka aja jooksul muutuvad ning minu eelistusteks sel aastal on rulluisud, maastikuratas ja jõusaal ning kui peale Viljandi järve jooksu kepikõndi mõtlesin, et hea oleks ka Viimsi jooksul osaleda, siis ei ole millegipärast siiani seda registreerimist ära teinud ja täna käis peast ka läbi mõte, et äkki teeks laupäeval hoopis iseendale uisumaratoni - kuna treeningkava näeb ette ka pika otsa, siis maratoni jagu kilomeetreid ikka kokku tuleb. Mitte et see kergem ettevõtmine oleks kui 10 km jooks, aga millegipärast tõmbab uisurada rohkem.
Palju segaseid mõtteid, mis mind mitu päeva järjest seganud on, said nüüd kõik kirja ja aeg on käes, et varsti trenni minna.
18 comments:
Normaalne mõttekäik. Jooks on trenni vahend ja ka enese mõõtmise vahend ja võistlusena ka enese teistega võrdlemise vahend, aga mitte eesmärk iseeneses.
Ja muidugi on see individuaalne... Mõni näiteks arvab, et kepikõnd on spordiala; no ei ole, aga las tema siis arvab, eksju.
Minu meelest ei ole ka kepikõnd spordiala, küll aga on tegemist alaga, mida on aeg-ajalt hea harrastada trenni mitmekesisemaks tegemisel. Eriti veel mägisel maastikul.
See on väga lahe sissekanne. Just sellises dramaatilises mõttes. Eriti vinge oleks veel, kui sa varsti üldse igasugusele trennile käega lööd, logelema hakkad ja lõpuks päris põhja käid. Vaat see oleks alles võimas lugu! Sest miks me üldse arvame, et nn edulugusid -kus keegi moosipallide ja ülekaalu juurest selleri ja spordi juurde jõuab -on rohkem, kui neid, kus inimene hoopis põhja käib?
asjadest
Eelmise kommentaariga nõus. Jooksmisest loobumine on (ala)teadlik valik mugavamate alade juurde, kus eriti ei pea pingutama edasi liikumiseks. Jooksmisega peab pingutama, kasvõi natuke, et edasi liikuda. Olles jälginud nüüd seda blogi viimase aasta jooksul, on juba ammu olnud näha selged märgid, et spordist loobumine on lähedal. See sissekanne ei tulnud üllatusena, pigem imestan, et alles nüüd selleni jõudsid.
Kuigi jooksen vähem, siis jooksmine on endiselt ainus ala kus tunnen, et kogu organism toimib tervikuna. Ratas on jooksuga võrreldes mugavussport. Mitte et ma rattasõitu halvustaks. Rattal on jälle teised plussid, mida jooksul ei ole. Adrenaliini saab oluliselt rohkem ja ta on vähemkoormavam.
Kui motivatsioon ära läks, tule rühmatrenni. See aitab tagasi jooksmisega järjele saada.
Ratas küll mugavus-sport pole. Muda ja juurikad, kukkumised ja sinikad, auto on räpase ratta transportimisest nagu kaevanduse Kamaz... Jooks on lihtne, teed kus tahad ja millal tahad, ratta jaoks pead plaanima ja radu otsima. Ja siis varustus, ja vargused, sõbra lapsel läks just ratas jalutama, paartuhat eurot vastu pükse...
Jooks võib olla raske, aga kindlasti on ta nii mugav kui odav.
Väga tuttav tunne. Läksin jooksult üle TRX treeningule ja olen hetkel sellega väga rahul- täiesti piisav enda lihaskonna toonuses hoidmiseks. Nüüdseks olen TRX-ga tegelenud juba 4 kuud ja jooksmisest on saanud ajalugu, mida enam taga ei igatse. Samas säilivad ka liigesed rohkem tervena ja jooksuga ei ole võimalik selliseid tulemusi lihastes saavutada kui TRX-ga.
Kaido - tänan kutse eest rühmatrenni osas! Mul ei ole tegelikult motivatsioon kadunud jooksu osas - lihtsalt lisaks sellele, mida siin blogiloos välja tõin on veel üks väike asi - 3 aasta jooksul 7 jalavigastust. Ei tekita ausalt öeldes liiga head tunnet ja on pannud vaatama alade poole, kus on võimalik ka mingeid tulemusi saavutada, vigastustevabalt.
Treenides täna kuuel päeval nädalas esmaspäevast laupäevani ja nädalas kokku keskmiselt 7-8 tundi, ma ei tea, kas see on ikka nii nõrk koormus, et viitab vastupidavusspordi osas liiga suurele mugavusele? Kes on näiteks proovinud rulluiskudel hoida pikemat aega kiirust 33-35 km/h - kui mugav tunne on?
no rattaga hüppad ikka ka kodu eest peale ja annad tuld. ei ole vaja ühtegi rada. aga erinevalt jooksmisest ongi rattasõit ja rullitamine rikaste ala:) võidavad need, kel paremad asjad:)
Mul veel see hea võimalus ka, et panna rullid kasvõi toas alla ja hakata sõitma ning saab järjest sõita üle 10 km, enne kui sobiv tee otsa lõpeb ja tuleb ots ringi pöörata
Heiki, rattaga tööl käies või aeroobset koormust saades on kõik tõesti lihtne. Kui tahadki rattale kui spordialale spetsialiseeruda, on elu lõpmata keerukam.
Koormusi õigesti doseerides on võimalik joosta vigastusevabalt (kui tegu ei ole kroonilise probleemiga). Viksime üritada.
Selle eest oleks ma valmis palju andma, et kasvõi aeglases tempos, oma lõbuks, valuvabalt joosta saaks.
Kroonilisi probleeme ei ole, seega võiks tõesti üritada.
Võtan ühendust kui praegu murettegev koht on lõpuni terveks saanud (ca. 1,5-2 kuu pärast arsti hinnangul), et oleks võimalik nö. puhtalt lehelt (s.t. ilma, et kusagilt valutaks või midagi viga oleks), alustada.
Saabuva vanaduse märgid...
Pane end mõnele peagi toimuvale jooksuüritusele kirja ja näed kuidas paugupealt mott jälle tagasi on.
Ma võin suvega veel tuhandeid kilomeetreid maha vändata aga aasta parim rattavorm on kohe peale kevadist jooksuaega mais. Pulleritsikaski on sama korduvalt demonstreerinud.
Mis koht praegu muret teeb?
Vasaku jala kand. See on olnud aasta algusest probleemne, vahepeal ei saanud õieti käia ka; nüüd läheb küll paremaks, kohati on isegi täitsa hea juba, aga terve küll ei ole
Miks selle jooksmisega üldse jändad, eriti veel kui see nii palju probleeme tekitanud on? Teiste spordialade näol on ju tohutult alternatiive, muust eluvaldkondadest rääkimata ....
Küsimus on lihtne, vastata nii lihtne ei ole. Muidugi olekski üks lähenemine, et keskenduda 100% maastikurattale ja rulluiskudele ja kogu lugu.
Aga samas tahaks vahest tegeleda ka aladega, kus tuleb oma jalgadel liikuda, nagu näiteks sulgpall ja tennis.
Lisaks - reisidel olles ei tule üldjuhul kõne allagi rullitamine või rattasõit - võimalused puuduvad.
Ning ei tasu ka tähelepanuta jätta siin blogi pealkirjas välja toodud minu põhimõtet jooksmise seosest teiste vastupidavusaladega.
Ja lõpuks ka mugavus - nii mugav kui jooksmist, ei ole harrastada mitte ühtegi teist ala, millega olen kokku puutunud.
Post a Comment