Vaatasin möödunud nädalavahetusel mitut maanteerattasõidu võistlust ning kuidagi paralleelselt hakkas peas kerima mõte, et miks ei võiks dopingukasutajatel olla omad jõuproovid? See teeks ju kokkuvõttes kõik lihtsaks ja selgeks. Ka pealtvaatajate jaoks.
Kui praegu vaatan mõnda võistlust (eriti just vastupidavusaladel), siis aasta-aastalt on aina raskem keskenduda ekraanil toimuvale - kunagi ei tea ju seda, et kas need tulemused, mis finishis on, ka kokkuvõttes paika jäävad. Kas võistlusjärgsed dopinguproovid jätavad tulemused samaks või muudavad neid?
Ja kuigi vastupidavusalad on endiselt publiku seas suhteliselt populaarsed, pakun, et see ei jää igavesti nii. Tõsi - valetamine ja vassimine on omased paljudele rahvustele (eestlastele sealhulgas) ja mingile osale publikust on see ka kindlasti vägagi vastuvõetav, et sportlane, kellele kaasa elati, tarvitas dopingut, aga see osa publikust (kvaliteetne osa), keda võistluste korraldajad eelkõige raja ääres sooviksid näha, vaevalt et dopingukasutajatele palavalt aplodeerib.
Aga mis oleks kui spordivõistlused jaguneksidki kaheks - ühtedel osalejad võivad vabalt tarvitada kõike, mis nende arust sooritust parandab ja teistel osalejad on 100% keemilistest taastusainetest vabad? Ei oleks vaja mingeid suuri antidopinguorganisatsioone ega nõiajahti sportlastele. Kui sportlane, kes võistleb "puhaste" klassis, jääb peale võistlust ikkagi nö. dopinguga vahele, ei karistata teda mitte millegagi peale selle, et edaspidi on tal võimalus võistelda ainult dopingutarvitajate võistlustel. Oleks ju kõik lihtne ja arusaadav? Ei mingeid arutelusid kui pikk peaks olema karistus vaid nulltolerants kõigi suhtes.
Kumb "võistlusklass" publikut rohkem huvitaks? Täitsa võimalik, et dopingutarvitajate klass - kiirused on suuremad, musklid võimsamad ... - see ju publikule meeldib.
Kas selline klassidesse jagamine kunagi ka tõsisemalt teemaks tuleb? Vaevalt, sest sportlased on dopingutarvitamise ahelas kõige viimased lülid ning need, kelle jaoks see tõeline äri on, on praegusest seisust, kus kõik on segane, vägagi huvitatud. Kes need "need" on? Taastusainete tootjad, nendega kaubitsejad, ajakirjanikud kes saavad meeliköitvaid lugusid dopingukasutajatest kirjutada, tohutud antidopinguorganisatsioonid jne jne jne ...
Aga kui siiani on vähemalt meedias räägitud dopingust peamiselt seoses tippspordiga, siis minu meelest on doping ja kõikvõimalikud taastuained palju suurem probleem rahvaspordis. Proovige näiteks jõusaalis vägevaid lihaseid saada kui joote ainult vett ja sööte tavalisi sööke. Ei tule vist väga välja ...
Kui praegu vaatan mõnda võistlust (eriti just vastupidavusaladel), siis aasta-aastalt on aina raskem keskenduda ekraanil toimuvale - kunagi ei tea ju seda, et kas need tulemused, mis finishis on, ka kokkuvõttes paika jäävad. Kas võistlusjärgsed dopinguproovid jätavad tulemused samaks või muudavad neid?
Ja kuigi vastupidavusalad on endiselt publiku seas suhteliselt populaarsed, pakun, et see ei jää igavesti nii. Tõsi - valetamine ja vassimine on omased paljudele rahvustele (eestlastele sealhulgas) ja mingile osale publikust on see ka kindlasti vägagi vastuvõetav, et sportlane, kellele kaasa elati, tarvitas dopingut, aga see osa publikust (kvaliteetne osa), keda võistluste korraldajad eelkõige raja ääres sooviksid näha, vaevalt et dopingukasutajatele palavalt aplodeerib.
Aga mis oleks kui spordivõistlused jaguneksidki kaheks - ühtedel osalejad võivad vabalt tarvitada kõike, mis nende arust sooritust parandab ja teistel osalejad on 100% keemilistest taastusainetest vabad? Ei oleks vaja mingeid suuri antidopinguorganisatsioone ega nõiajahti sportlastele. Kui sportlane, kes võistleb "puhaste" klassis, jääb peale võistlust ikkagi nö. dopinguga vahele, ei karistata teda mitte millegagi peale selle, et edaspidi on tal võimalus võistelda ainult dopingutarvitajate võistlustel. Oleks ju kõik lihtne ja arusaadav? Ei mingeid arutelusid kui pikk peaks olema karistus vaid nulltolerants kõigi suhtes.
Kumb "võistlusklass" publikut rohkem huvitaks? Täitsa võimalik, et dopingutarvitajate klass - kiirused on suuremad, musklid võimsamad ... - see ju publikule meeldib.
Kas selline klassidesse jagamine kunagi ka tõsisemalt teemaks tuleb? Vaevalt, sest sportlased on dopingutarvitamise ahelas kõige viimased lülid ning need, kelle jaoks see tõeline äri on, on praegusest seisust, kus kõik on segane, vägagi huvitatud. Kes need "need" on? Taastusainete tootjad, nendega kaubitsejad, ajakirjanikud kes saavad meeliköitvaid lugusid dopingukasutajatest kirjutada, tohutud antidopinguorganisatsioonid jne jne jne ...
Aga kui siiani on vähemalt meedias räägitud dopingust peamiselt seoses tippspordiga, siis minu meelest on doping ja kõikvõimalikud taastuained palju suurem probleem rahvaspordis. Proovige näiteks jõusaalis vägevaid lihaseid saada kui joote ainult vett ja sööte tavalisi sööke. Ei tule vist väga välja ...
 |
| Mina arvan, et nii elus kui ka spordis on kõige olulisem tasakaalu leidmine |
No comments:
Post a Comment