Möödunud nädalavahetuseks oli valida kahe rattavõistluse vahel - Lähte või Elva. Valisin Elva, kuna Elva sihtkohana tundus huvitavam ning tahtsin ennast ka mägisel rajal proovile panna.
Kui terve nädala jooksul lubasid kõikvõimalikud ilmaprognoosid pühapäevaks "koerailma" ning tuntud sünoptik Taimi Paljak pidas ka neljapäeval midagi matusekõne taotlist AK Uudiste ilmateate osas kui pühapäevasest ilmast rääkis, siis tegelikkus oli see, et terve päeva paistis eile Elvas kas päike või oli kergelt pilves, sooja 25-26 kraadi - korralik suveilm.
Rajast teadsin ainult seda, et piisavalt on kruusateid ja tegemist suhteliselt kiire rajaga. Seda teadsin ka, et konkurents on kõvasti tugevam kui Marimetsa Kapil, kus siiani osalenud olen. Juba esimesel paaril kilomeetril sai selgeks, et ei saa see lihtne sõit olema ning kui vaatasin, kuidas konkurendid liikusid, tuli täielik masendus peale. Minu keskmine kiirus esimesel paaril kilomeetril oli kindlasti üle 30 km/h, aga ega eriti palju neid küll ei olnud, kes sel hetkel mu selja taha jäänud oleksid :)
Raja algus oligi kergemapoolsem, kusagil 7-dast kilomeetrist olid paar keerulisemat kilomeetrit metsade vahel. Kui sõidetud oli 8,96 km, kukkus joogipudel maha. Pidurid blokki ja seisma, sest pudelit sellises kuumuses kaotada kuidagi ei saanud. Kusagil vahemikus 10 - 25 km läks rada minu mälu järgi ainult mägedest üles-alla ja need üles-alla käimised olid ikka pikad - tulles Põhja-Eestist, siis selliseid pikki tõuse minul küll oma trenniradadele ei jää, kaugel sellest. 22 km joogipunktis oli üks väga sõbralik noormees, kes võttis mu joogipudeli ja täitis selle uuesti ära. Järgmised paar kilomeetrit olid väga lihtsad, aga siis kui tee viis metsade vahele ja hakkasid tõusud (nii sõidetavad kui mittesõidetavad) ning lõpuks veel karjääri liiva-ala, läksid mõlema jala reied krampi, ikka kohe kõvasti - sellest hetkest jäi lõpuni ehk kusagil 12 km. Vedelikupuudus ilmselt. Alguses sain krampidega ikka hakkama - virutasin rusikaga vastu krambis kohta tugevalt kui väljakannatamatuks minema hakkas. Pean meeles pidama, et järgmisel korral tuleb nõel kaasa võtta - sellega peaks lihtsamalt krambis koha sõidukorda saama.
Nii need viimased 12 km siis möödusid - nii palju kui sõita sai, sõitsin, kui ei saanud, tulin ratta pealt maha ja jalutasin. Viimased kilomeetrid olid jälle kergemad, seal sai ilusasti sõita. Raske oli, aga finishisse ma jõudsin. Kas krampide tõttu kaotasin 5 või 10 minutit, seda ma ei tea ja see ei ole ka oluline - üks väga korralik trenn see Elva 39 km-ne rada igatahes oli. Kui oma jalakrampidega 25-kraadises kuumuses Elva metsade vahel jalutasin ning iga samm oli parajalt piinav (siis oli vast 8-10 km lõpuni), mõtlesin kahte asja:
Kui terve nädala jooksul lubasid kõikvõimalikud ilmaprognoosid pühapäevaks "koerailma" ning tuntud sünoptik Taimi Paljak pidas ka neljapäeval midagi matusekõne taotlist AK Uudiste ilmateate osas kui pühapäevasest ilmast rääkis, siis tegelikkus oli see, et terve päeva paistis eile Elvas kas päike või oli kergelt pilves, sooja 25-26 kraadi - korralik suveilm.
Rajast teadsin ainult seda, et piisavalt on kruusateid ja tegemist suhteliselt kiire rajaga. Seda teadsin ka, et konkurents on kõvasti tugevam kui Marimetsa Kapil, kus siiani osalenud olen. Juba esimesel paaril kilomeetril sai selgeks, et ei saa see lihtne sõit olema ning kui vaatasin, kuidas konkurendid liikusid, tuli täielik masendus peale. Minu keskmine kiirus esimesel paaril kilomeetril oli kindlasti üle 30 km/h, aga ega eriti palju neid küll ei olnud, kes sel hetkel mu selja taha jäänud oleksid :)
Raja algus oligi kergemapoolsem, kusagil 7-dast kilomeetrist olid paar keerulisemat kilomeetrit metsade vahel. Kui sõidetud oli 8,96 km, kukkus joogipudel maha. Pidurid blokki ja seisma, sest pudelit sellises kuumuses kaotada kuidagi ei saanud. Kusagil vahemikus 10 - 25 km läks rada minu mälu järgi ainult mägedest üles-alla ja need üles-alla käimised olid ikka pikad - tulles Põhja-Eestist, siis selliseid pikki tõuse minul küll oma trenniradadele ei jää, kaugel sellest. 22 km joogipunktis oli üks väga sõbralik noormees, kes võttis mu joogipudeli ja täitis selle uuesti ära. Järgmised paar kilomeetrit olid väga lihtsad, aga siis kui tee viis metsade vahele ja hakkasid tõusud (nii sõidetavad kui mittesõidetavad) ning lõpuks veel karjääri liiva-ala, läksid mõlema jala reied krampi, ikka kohe kõvasti - sellest hetkest jäi lõpuni ehk kusagil 12 km. Vedelikupuudus ilmselt. Alguses sain krampidega ikka hakkama - virutasin rusikaga vastu krambis kohta tugevalt kui väljakannatamatuks minema hakkas. Pean meeles pidama, et järgmisel korral tuleb nõel kaasa võtta - sellega peaks lihtsamalt krambis koha sõidukorda saama.
Nii need viimased 12 km siis möödusid - nii palju kui sõita sai, sõitsin, kui ei saanud, tulin ratta pealt maha ja jalutasin. Viimased kilomeetrid olid jälle kergemad, seal sai ilusasti sõita. Raske oli, aga finishisse ma jõudsin. Kas krampide tõttu kaotasin 5 või 10 minutit, seda ma ei tea ja see ei ole ka oluline - üks väga korralik trenn see Elva 39 km-ne rada igatahes oli. Kui oma jalakrampidega 25-kraadises kuumuses Elva metsade vahel jalutasin ning iga samm oli parajalt piinav (siis oli vast 8-10 km lõpuni), mõtlesin kahte asja:
- kas see on nüüd siis tõesti esimene võistlus minu pika elu jooksul, kus pean viimasena üle finishijoone veerema?
- ma ei lähe enam mitte kunagi mitte ühelegi võistlusele. Mõtlesin juba välja, kuidas hakkan kõiki järgmisi kokkulepitud võistlustele minekuid üles ütlema - a`la "vabandage väga, aga sel aastal me Berliini ikkagi ei lähe - äkki lähme käime kusagil mujal, kus ei ole mingeid maratone " ... :) jne. jne.
Finishisse ma viimasena ei jõudnud ja nüüd kui 1 ööpäev on Elva rattasõidu finishist möödas, tahaks juba uuesti starti minna. Tuleb lihtsalt kõvemini trenni tegema hakata.
 |
| Aitäh Sportfoto-le minu raskemate hetkede jäädvustamise eest! |
No comments:
Post a Comment