Kepikõnd ümber Viljandi järve

Otsus minna 87. ümber Viljandi järve jooksule sündis lihtsalt - tuli tahtmine, mis tuli realiseerida. Olen ka varem käinud koos Andresega kepikõnnil ümber Viljandi järve, see oli 2 aastat tagasi. Kuid need kaks kogemust on küllaltki erinevad.
Minu päeva esimene positiivne juhtum oli juba paar minutit enne kaheksat hommikul. Kõndides rahulikult peaaegu inimtühjal tänaval Kaubamaja juures, nägin järsku aasia päritolu keskealist meest. Ta lehvitas mulle väga rõõmsalt ja energiliselt ning karjus samaaegselt ka "uouuuu", mis oli arvatavasti tingitud minu pilkupüüdvast neoonkollasest spordikotist. Ehkki ma olen stereotüüpne eestlane, ehk "palun-ärge-pange-mind-tähele-liiga-hommik-on", tõi selline armas vahejuhtum pikaks ajaks naeratuse suule.
Start Viljandi poole võis alata. Kui üle-eelmisel aastal sadas vihma ning olemine oli rõske ja ebameeldiv ning veetsime stardieelsed tunnid autos passides, siis see aasta oli risti vastupidi.

Imetlesime mitu korda, kui vahvalt lähevad majad ülespoole

Peale stardimaterjalide kättesaamist ei raatsinud niisama autos oodata, vaid käisime järvevett katsumas, pingi peal päevitamas ning ringi vaatamas. 2 tundi enne starti läksid ootamatult kiiresti, sest ilm oli super ja kaaslane tore.

Vesi oli kaaslase sõnul minule juba ujumiseks paras

Selle vahva paadikuju juurde oli kirjutatud Viljandi sümbol :)

Starti minnes olin teinud natuke vale valiku ja selle kuuma ilmaga kaasa võtnud dressipluusi. Õnneks sai selle ümbersidumisega mure lahenduse. Alustasime kõige viimasest kepikõndijate reast. Kuna raja esimene pool on raske, mitmete tõusude ja langustega, kõndisime seda rahulikult. Kuna me ei ole erilised tõuklemismehed, tuli vahepeal ka päris aeglaselt inimmassi taga lonkida. Kaaslase sõnul olin üle-eelmisel aastal juba peale esimest tõusu ära väsinud, see aasta aga mõtlesin omaette, et "juba üleval või".
Ilm oli imeliselt soe, päike paitas, seltskond kirju. Esimesed 8 km läksid nii kiiresti, et ei saanud arugi. Maastikku oli igasugust - asfalti, mulda, muru..

Mõttetult kaasa tassitud nutitelefon leidis siiski ühe korra kasutust

Ainuke, mis minu poolt vähegi kritiseerimist võiks leida, olid joogipunktide asetused. Arvasin, et esimene tuleb 4 km peal, kui nägin juba kaugelt MyFitnessi reklaami ning maailma kõige entusiastlikumalt kargavaid noormehi. Tegelikult tuli esimene joogipunkt alles peale kuuendat kilomeetrit. Olime kaaslasega kindlad, et rohkem neid ei tulegi, kuid tegelikult oli üks peale kümnendat veel.
Värske õhk teeb väga näljaseks ning jõudes finishisse ajaga 1:50, oli eesootav Salvesti supp tõeliselt maitsev.
Minu jaoks oli kõige suurem üllatus see, et kõik said medalid - see on tore meene, mida vaadates meenuvad kõik kõnnilt kaasa saadud emotsioonid.

Tegime sõbraga õnnestunud rahvamatka puhul endli

Suurepärane üritus ning super ilm garanteerisid hea päeva, mida saab tulevikus meenutada vaid ilusate emotsioonidega.

Blogipostituse autor: Triinu K.