Kepikõnd ümber Viljandi järve

Otsus minna 87. ümber Viljandi järve jooksule sündis lihtsalt - tuli tahtmine, mis tuli realiseerida. Olen ka varem käinud koos Andresega kepikõnnil ümber Viljandi järve, see oli 2 aastat tagasi. Kuid need kaks kogemust on küllaltki erinevad.
Minu päeva esimene positiivne juhtum oli juba paar minutit enne kaheksat hommikul. Kõndides rahulikult peaaegu inimtühjal tänaval Kaubamaja juures, nägin järsku aasia päritolu keskealist meest. Ta lehvitas mulle väga rõõmsalt ja energiliselt ning karjus samaaegselt ka "uouuuu", mis oli arvatavasti tingitud minu pilkupüüdvast neoonkollasest spordikotist. Ehkki ma olen stereotüüpne eestlane, ehk "palun-ärge-pange-mind-tähele-liiga-hommik-on", tõi selline armas vahejuhtum pikaks ajaks naeratuse suule.
Start Viljandi poole võis alata. Kui üle-eelmisel aastal sadas vihma ning olemine oli rõske ja ebameeldiv ning veetsime stardieelsed tunnid autos passides, siis see aasta oli risti vastupidi.

Imetlesime mitu korda, kui vahvalt lähevad majad ülespoole

Peale stardimaterjalide kättesaamist ei raatsinud niisama autos oodata, vaid käisime järvevett katsumas, pingi peal päevitamas ning ringi vaatamas. 2 tundi enne starti läksid ootamatult kiiresti, sest ilm oli super ja kaaslane tore.

Vesi oli kaaslase sõnul minule juba ujumiseks paras

Selle vahva paadikuju juurde oli kirjutatud Viljandi sümbol :)

Starti minnes olin teinud natuke vale valiku ja selle kuuma ilmaga kaasa võtnud dressipluusi. Õnneks sai selle ümbersidumisega mure lahenduse. Alustasime kõige viimasest kepikõndijate reast. Kuna raja esimene pool on raske, mitmete tõusude ja langustega, kõndisime seda rahulikult. Kuna me ei ole erilised tõuklemismehed, tuli vahepeal ka päris aeglaselt inimmassi taga lonkida. Kaaslase sõnul olin üle-eelmisel aastal juba peale esimest tõusu ära väsinud, see aasta aga mõtlesin omaette, et "juba üleval või".
Ilm oli imeliselt soe, päike paitas, seltskond kirju. Esimesed 8 km läksid nii kiiresti, et ei saanud arugi. Maastikku oli igasugust - asfalti, mulda, muru..

Mõttetult kaasa tassitud nutitelefon leidis siiski ühe korra kasutust

Ainuke, mis minu poolt vähegi kritiseerimist võiks leida, olid joogipunktide asetused. Arvasin, et esimene tuleb 4 km peal, kui nägin juba kaugelt MyFitnessi reklaami ning maailma kõige entusiastlikumalt kargavaid noormehi. Tegelikult tuli esimene joogipunkt alles peale kuuendat kilomeetrit. Olime kaaslasega kindlad, et rohkem neid ei tulegi, kuid tegelikult oli üks peale kümnendat veel.
Värske õhk teeb väga näljaseks ning jõudes finishisse ajaga 1:50, oli eesootav Salvesti supp tõeliselt maitsev.
Minu jaoks oli kõige suurem üllatus see, et kõik said medalid - see on tore meene, mida vaadates meenuvad kõik kõnnilt kaasa saadud emotsioonid.

Tegime sõbraga õnnestunud rahvamatka puhul endli

Suurepärane üritus ning super ilm garanteerisid hea päeva, mida saab tulevikus meenutada vaid ilusate emotsioonidega.

Blogipostituse autor: Triinu K.

Tagantjärgi reportaaz Viljandist

Veel enne kui tulevad peale nädalavahetuse spordivõistlused saan tagantjärgi avaldada ühe reportaazi, mille pani 1. mai Viljandi järvejooksu kohta kirja minuga koos ümber Viljandi järve ringi teinud, alloleval pildil figureeriv sportlane. Tagantjärgi seepärast, et reportaaz, mille loo autor Triinu kirja pani, oli mõeldud eelkõige kooli jaoks, aga kooliasjad valmivad teatavasti alati viimasel minutil ning minuni jõudiski see reportaaz 1. mai üritusest 20. mail :)

85. Suurjooks ümber Viljandi järve

1.mail toimus 85. Suurjooks ümber Viljandi järve. Läksin sinna oma isaga, kuid mitte jooksma, vaid mõtlesime osa võtta kepikõnnist. Minu ainsad mõtted olid, et ah mis see 12 km ära pole -lihtne ju! Käkitegu. Päris nii see siiski polnud.

Kohale jõudes oli ilm väga külm - kohati oli ainult 0 kraadi. Sadas ka vihma. Meil oli stardini aega veel poolteist tundi ja selle veetsime autos istudes. Enamus inimesi meie ümber tegi aktiivselt soojendust - põlve-ja sääretõsteid. Mina olin endas päris kindel ja ei kavatsenduki soojendust teha, kuna arvasin, et kepikõnni jaoks pole see vajalik.

Nägime ka Eesti peaministrit Taavi Rõivast.

Kell 12 oli jooksustart. Ligi 3100 inimest startis ning vaatepilt oli väga vahva - suur rahvamass startimas Viljandi linna suunas. Nende seas oli ka palju värvikaid tegelasi, kellest paljud olid kostüümides ja oli ka palju naistegruppe samasuguste pluusidega.

10 minutit hiljem anti start kepikõndijatele. Kepikõndijaid oli umbes 500. Olime isaga viimaste seas, kuid saime kiiresti edasi liigutud. Meie kõrval oli väga vahva seltskond - 4 inimest, kellest igaüks oli riietunud loomakostüümi, neid oli väga naljakas jälgida.

Raja distantsiks oli 11,5 km. Ma ei olnud sellel jooksul kunagi varem käinud ja rada oli minu jaoks päris raske. Juba esimesel tõusul oli suus veremaitse ja vahepeal tekkis hirmus tahtmine ennast kraavi visata ja lähima tunni jooksul mitte püsti tõusta.

Kokku oli rajal 3 suuremat tõusu ja need võtsid vahepeal hinge kinni. Õnneks oli ka 3 joogipunkti, kus sai juua vett ning spordijooki. Joogipunktid olid parim osa kogu rajal - oli tunne, et tänu neile ma suutsingi selle raja läbi käia. Ilma nendeta oleks ikka väga nadi enesetunne olnud.

Raja ääres ergutasid lapsed, kes külma trotsides mängisid erinevaid pille. Neid oli äärmiselt vahva jälgida ning neid oli kaugelt kuulda, mis andis raskel rajal palju motivatsiooni!

Jõudime finišisse ajaga 1:47. Ma arvan, et see oli üpris hea aeg, arvestades, et ma polnud peaaegu üldse trenni teinud.

Finišis saime ka ilusa medali, pudeli vett ja paki spagette.

Oli võimalik ka saada toidutalongiga suppi, kuid järjekord oli pikk, ilm oli veelgi jahedamaks läinud ja külm oli olla. Otsustasime hoopis, et sõidame kuskile ja sööme friikartuleid. Mitte kunagi pole friikartulid nii hästi maitsenud kui peale selle raske raja ületamist!

Terve aja jooksul, mil käisime, ei hakanud kordagi vihma sadama, see oli väga tore.

   Jooksu võitis Roman Fosti, Stamina spordiklubi esindaja ajaga 0:36:39. Naistest võitis Jekaterina Patjuk ajaga 41:22.  Jäin üritusega väga rahule ja kavatsen ka järgmine aasta osa võtta.

Kui joosta ei saa, siis tuleb käia ehk 85. Suurjooks ümber Viljandi järve

1. mai on konkreetse sihiga päev - olgu muude selle päeva tegevustega kuidas on, aga Viljandi järvele tuleb igal juhul tiir peale teha. Alates 2007. aastast olen seda igal võimalusel ette võtnud ja loodan, et nii jääb ka edaspidi.

Täna oli ümber Viljandi järve tiiru tegemine eriti lihtne - kuna joosta ei saa, siis tuli see 12 km käies läbida. Aga käimise juures on see hea, et siis on võimalik keegi endaga Tallinnast kaasa kutsuda ja koos ümber Viljandi järve käia. Nii oli see ka täna.

Tänane ilm oli küll vist viimase kuu kõige viletsam, eriti veel Lõuna-Eestis. Kui näiteks kodus, Viimsis, ei sadanud täna praktiliselt üldse, siis kogu see aeg, mis möödus Viljandis, sadas peaaegu vahetpidamatult ning ega liiga soe ka ei olnud. Viljandisse jõudes oli +2, finishisse jõudes oli temperatuur tõusnud ja termomeeter näitas juba +4 kraadi. Aga kõik see ei seganud. Käia oli mõnus, tempo oli minu jaoks rahulik (9 min/km). Tegelikult treeeningkava järgi oligi täna plaanis puhkepäev (mille võib asendada kerge liigutamisega kui tunne on hea) ja ring ümber Viljandi järve rahulikus tempos sobis seega ka treeningkavaga kokku.

Kokkuvõttes - vägev üritus, tõesti väga hästi korraldatud, päeva võib lugeda igati kordaläinuks!

Uuel nädalal ootab ees juba uus start.