Juunikuu oli algusest lõpuni üks rutiinne "töö" - tegin trenni 3+1 meetodil (3 päeva trenni ja 1 vaba) ning toitumine oli täpselt sellisena planeeritud et kaal langeks (see on väga lihtne kui kõike saab teha rutiinse plaani järgi). Ja langeski ning vägagi hoogsalt - kuuga 5 kilo. Enesetunne oli hea kerge, trennid läksid kõik plaanipäraselt ja juba oligi aeg hakata valmistuma esimeseks suviseks rulluisuvõistluseks - Pärnu rulluisumaratoniks (minul poolmaraton).
Arvestades et alates mai keskelt juuni lõpuni olin saanud korralikult harjutada, kaal oli selle pooleteise kuuga langenud tervelt 7 kilo, ilmad olid ilusad (samas mitte liiga palavad) - see kõik oli tekitanud endas tunde, et võib tulla hea võistlus.
Seega siis 30. juuni ja Pärnu. Seekord oli võistlus linnaäärses tehnopargis, mis oli tegelikult palju sobivam koht rullitamiseks kui varasemad kesklinnas toimunud võistlused - asfalt oli parem, ring pikem, radagi huvitavam.
Võistlusel oli kõik ideaalne kuni 9-nda kilomeetrini - ei ühtegi rasket kohta ega mitte midagi ei viidanud sellele, mis kohe ees seisis - olles ühel vastutuuleotsal gruppi vedanud, tuli äkki "sein ette" - tunne läks nii raskeks, et oli vaja katkestada ... kohe. Vastasel juhul tundus, et võistlus võib lõppeda kiirabis - nii raske ja halb enesetunne tekkis.
Seda on tagantjärgigi kummaline meenutada - lähed väga hea enesetundega starti ja lõpetad natuke aega hiljem sõidu tundega "surm silme ees."
Peale Pärnu-sõitu ei teadnudki kohe kuidas oma vormi-saamise-projektiga jätkata. Kas võtta edasi kaalu alla ja teha vaikselt trenni või jätkata võistlustel osalemist ja panna kaalulangus mõneks ajaks stopile? Selge oli, et mulle mõlemad korraga ei sobi - võtta kaalu alla ja sõita võistlustel enda tase välja ...
Arvestades et alates mai keskelt juuni lõpuni olin saanud korralikult harjutada, kaal oli selle pooleteise kuuga langenud tervelt 7 kilo, ilmad olid ilusad (samas mitte liiga palavad) - see kõik oli tekitanud endas tunde, et võib tulla hea võistlus.
Seega siis 30. juuni ja Pärnu. Seekord oli võistlus linnaäärses tehnopargis, mis oli tegelikult palju sobivam koht rullitamiseks kui varasemad kesklinnas toimunud võistlused - asfalt oli parem, ring pikem, radagi huvitavam.
Võistlusel oli kõik ideaalne kuni 9-nda kilomeetrini - ei ühtegi rasket kohta ega mitte midagi ei viidanud sellele, mis kohe ees seisis - olles ühel vastutuuleotsal gruppi vedanud, tuli äkki "sein ette" - tunne läks nii raskeks, et oli vaja katkestada ... kohe. Vastasel juhul tundus, et võistlus võib lõppeda kiirabis - nii raske ja halb enesetunne tekkis.
Seda on tagantjärgigi kummaline meenutada - lähed väga hea enesetundega starti ja lõpetad natuke aega hiljem sõidu tundega "surm silme ees."
Peale Pärnu-sõitu ei teadnudki kohe kuidas oma vormi-saamise-projektiga jätkata. Kas võtta edasi kaalu alla ja teha vaikselt trenni või jätkata võistlustel osalemist ja panna kaalulangus mõneks ajaks stopile? Selge oli, et mulle mõlemad korraga ei sobi - võtta kaalu alla ja sõita võistlustel enda tase välja ...
 |
| Pärnu rulluisumaraton 2018 |
No comments:
Post a Comment