20 päevaga maratonivormi ?

Jah, Tartu rulluisumaratonini jääb tänasest täpselt 20 päeva ja täna hommikul registreerisin ennast ka ära 42 km maratonidistantsile. Ega selles ei olekski ju midagi erilist kui see aasta ei oleks rullitatud kokku alla ... 100 km.

Tagantjärgi ei saagi aru kuidas nii on läinud - kevad ja suvi on piisavalt sobivaid ilmasid rullitamiseks pakkunud, aga alati on nii-öelda tähtsamaid ja olulisemaid tegevusi vahele tulnud ja kui möödunud nädalavahetusel ehmatusega kalendrisse vaatasin, vaatasidki sealt vastu 3 viimast nädalat Eesti rullihooaja suursündmuseni.

Ega järelejäänud 3 nädalaga mingit imet ei tee, aga natuke paremasse vormi vast ikka jõuab saada võrreldes tänasega. Ja vähemalt on nüüd mingi motivatsioon enda jaoks olemas, sest Tartu rulluisumaraton on üks täpselt paras üritus, et on vaja natuke trenni ka teha, et need 42 km korralikult läbitud saaks. Ja nagu ikka - kui stardipauk on kõlanud, ega alati proovid ju endast maksimumi anda, olenemata sellest mitu km enne sõidetud on. Vaatame, kuidas siis seekord välja tuleb! Kümnes kord ikkagi Tartus sõita juba :)

Pärnu rulluisuvõistlusel, paduvihmas :)

Kuidas ma sain heasse vormi, 3 (kaal langeb suure hooga)

Juunikuu oli algusest lõpuni üks rutiinne "töö" - tegin trenni 3+1 meetodil (3 päeva trenni ja 1 vaba) ning toitumine oli täpselt sellisena planeeritud et kaal langeks (see on väga lihtne kui kõike saab teha rutiinse plaani järgi). Ja langeski ning vägagi hoogsalt - kuuga 5 kilo. Enesetunne oli hea kerge, trennid läksid kõik plaanipäraselt ja juba oligi aeg hakata valmistuma esimeseks suviseks rulluisuvõistluseks - Pärnu rulluisumaratoniks (minul poolmaraton).

Arvestades et alates mai keskelt juuni lõpuni olin saanud korralikult harjutada, kaal oli selle pooleteise kuuga langenud tervelt 7 kilo, ilmad olid ilusad (samas mitte liiga palavad) - see kõik oli tekitanud endas tunde, et võib tulla hea võistlus.

Seega siis 30. juuni ja Pärnu. Seekord oli võistlus linnaäärses tehnopargis, mis oli tegelikult palju sobivam koht rullitamiseks kui varasemad kesklinnas toimunud võistlused - asfalt oli parem, ring pikem, radagi huvitavam.

Võistlusel oli kõik ideaalne kuni 9-nda kilomeetrini - ei ühtegi rasket kohta ega mitte midagi ei viidanud sellele, mis kohe ees seisis - olles ühel vastutuuleotsal gruppi vedanud, tuli äkki "sein ette" - tunne läks nii raskeks, et oli vaja katkestada ... kohe. Vastasel juhul tundus, et võistlus võib lõppeda kiirabis - nii raske ja halb enesetunne tekkis.

Seda on tagantjärgigi kummaline meenutada - lähed väga hea enesetundega starti ja lõpetad natuke aega hiljem sõidu tundega "surm silme ees."

Peale Pärnu-sõitu ei teadnudki kohe kuidas oma vormi-saamise-projektiga jätkata. Kas võtta edasi kaalu alla ja teha vaikselt trenni või jätkata võistlustel osalemist ja panna kaalulangus mõneks ajaks stopile? Selge oli, et mulle mõlemad korraga ei sobi - võtta kaalu alla ja sõita võistlustel enda tase välja ...

Pärnu rulluisumaraton 2018

2017.a. omapäraste juhtumiste TOP3

Head uut ja sportlikku aastat kõigile lugejatele! 

Kui spordiradadel ja -võistlustel juhtub tihtipeale nii positiivseid kui ka vähempositiivseid asju, siis 2017.a. juhtus minul lisaks mitu pigem omapärast seika ja järgnevalt tulebki omapäraste juhtumiste TOP3!

1. Kohale nr. 1 tuleb aastal 2017 kohe esimese võistluse stardihetk Berliini poolmaratonilt aprilli alguses. Kuna tegemist oli üldse minu esimese rullitamisega eelmisel kevadel, siis plaan oli võtta vähemalt esimene pool distantsist väga rahulikult ja siis vaadata, et kui jõudu on, võib juurde panna. Suur oli aga üllatus stardis kui avastasin, et olen samal stardijoonel rulluisutamise tippudega - Bart Swingsiga alustades ning meie ja Läti parematega lõpetades. Jah, olin registreerumisel pandud valesse, "speed" gruppi ja rahulikult sõitmise asemel pidin hakkama selle grupi lõpuosaga koos sõitma - nii 3-4 km pidasin vastu, siis hakkasid õnneks järgmise grupi kiireimad sõitjad speed grupi lõpule järgi jõudma. Mina olin selleks ajaks nii läbi nendest esimesest 3-4 km-st et pidasin finišisse jõudmist üldse väikseks imeks. Vot sulle siis head rahulikku kulgemist Berliini kevadistel tänavatel :)

Hooaja algus - kõik on valmis!

2. Koht nr. 2 - Pärnu rulluisumaratoni (minul poolmaraton) keskpaik - nii 10 km ringis. Algus oli olnud ilmselgelt liiga kiire, sõidu käigus oli ilm väga palavaks läinud ja juua ei olnud kaasa võetud. Energia oli poole distantsi peal nii otsas, et katkestasin. Astusin raja kõrvale vilusse, seisin ja mõtlesin hakata vaikselt otse auto juurde tagasi veerema, et koju sõita. Aga just sel hetkel öeldi raja kõrvalt, et äkki ikka prooviks kuidagi selle võistluse lõpuni ära sõita. Ja hakkasingi automaatselt edasi sõitma - alguses väga aeglaselt, siis tuli üks sobiva aeglase kiirusega grupp järgi, võtsin neile sappa ja jõudsingi finišisse. Vot kui palju võib mõjuda raja kõrvalt tulev ergutus täpselt õigel ajal!

Tagantjärgi võttes - Pärnu-sõidu asemel oleks
võinud hoopis lahedamate suviste tegevustega kodus tegeleda

3. Hooaja viimane sõit Berliinis, kuhu läksin ka lihtsalt kulgema. Aga seekord see õnnestuski - algus oli rahulik, distantsi edenedes kiirused natuke kasvasid ja suur oli lõpuks üllatus kui tuli välja et sündinud on isiklik rekord maratonis! See emotsioon oli nii hea, et alanud aastaks on planeeritud Berliini juba 3 starti - tavapärased poolmaraton kevadel ja maraton sügisel ning lisaks üks 10 km sõit juuli lõpus.

Lõpp hea, kõik hea :)

See Tartu Rulluisumaraton tuleb teistmoodi, kahjuks ...

Alustame natuke kaugemalt. Kui juuni keskpaigas olime Ostravas ja tegin enda ühe kiirema sõidu rulluisurajal, tundus kõik minevat ülesmäge, aga juba paar nädalat hiljem toimunud Pärnu rulluisumaratonil lõppes jõud kummaliselt otsa juba suhteliselt sõidu algusosas. Jah, sõitsin hambad ristis lõpuni et mitte katkestamist kirja saada, aga selle sõidu hinnaks oli kohe järgmisest hommikust alanud kolmepäevane haigus. Tagantjärgi tark olles - oleks pidanud kohe kõrvale astuma kui saabus ebaloomulikult raske tunne. Aga tagantjärgi on ju kõik targad ...

Varsti peale Pärnu etappi järgnes treeninglaager Käärikul ja seal oli juba 100% tunda, et samamoodi enam edasi minna ei saa - tuleb jõuda põhjus(te) jälile miks nii kiirelt jõud otsa saab. Nii vähe seda trenni ka see aasta ju tehtud ei ole et üldse ei peaks sõita jõudma.

Saigi ette võetud käik arsti juurde ja analüüsitud põhjalikult verenäitajaid ja tehtud EKG. Analüüsid näitasid ära põhjused miks ma viimasel ajal üldse sõita ei jõua ja kuna nüüd on põhjused teada saab nendega tegeleda ja lootus on olemas, et kõik vajalikud verenäitajad saavad normi kusagil 3-4 kuuga ja see peaks andma ka spordirajal nö. uue hingamise.

Kahjuks aga jäävad nende 3-4 kuu sisse selle aasta rulluisutamise hooaja tähtsündmused - kodumaine suurim võistlus Tartu Rulluisumaraton ja maailma suurim Berliini rulluisumaraton. Kui algselt mõtlesin mõlemast loobuda, siis tänase seisuga lähen sõidan vähemalt Tartus poolmaratoni rahulikus tempos läbi - muidu tunduks see rullihooaeg erakordselt mage - trenni on tehtud, aga käidud ainult üksikutel võistlustel.

Minu esimene Tartu Rulluisumaraton (2008) osutus
väga väsitavaks, nagu pildilt näha

Seega siis seekord Tartu Rulluisumaratonil 21,1 km ja rivi tagaotsas kulgemine. Aga nagu ütleb ju ka Tartu Rulluisumaratoni loosung - Maraton on Elamus! Loodan seda seekord ka ise kogeda :)